Järg on niikaugel, et krohvimistööd hakkavad lõppema, seinad on ilusad ja tinglikult ka sirged, nii sirged, nagu nad vanal majal olla saavad. Krohvimine ajab ruumid väga niiskeks. Ahjud ja kamin on valmis, välja arvatud leivaahi, aga päriselt kütta neid veel ei saa. Iga päev tuleb natuke tuld teha, ideaalis viis korda kahetunnise vaheajaga peotäis kuivi pilpaid ära kütta. On liigutav näha elavat tuld. Vanale ahjule pole ma julgenud veel tuld alla teha, parem kui pottsepp Tiit tuleb ja hakkab seda ahju ka treenima.

Ahju taga. 

Kamin valmib.

Ülejäänud tööd on nähtamatud – laetalade vinklisse ajaline, laelaudade puhastamine pealtpoolt, kanga panek talade vahele. Vundmendiladu ümber maja on valmis, vahele läheb vaht. Paraadsissekäik ehk veranda ootab ilusat ilma, et saaks katuse lahti võtta ja veranda üles lappida.  Jaanus tahab kuiva ilmaga läänepoolse sissekäigu vundamendiosa valmis saada. 

Segadik lääneküljes ootab oma aega.

Suurem draama on olnud põrandatega. Nagu ühtki raamatut ei saa valmis ilma trükiveakuradi panuseta, nii ka ilmselt mitte ühtegi maja segaduseta tellimisel – huvitav, milline paharett selle eest vastutuse peaks võtma? Põrandaplaat  saabus nii, et mind polnud kohal uudishimutsemas. Need, kes vastu võtsid, ei teadnud, milline see peab olema ja arvasid, et kõik on korras, varsti hakkame plaatima. Lõunalauas tuli jutu sees minu üllatuseks välja, et on plaat juba nädalapäevad kohal ja on kirju. Kirju? Oligi. Väga ilus plaat, aga mitte meile.

Kena plaat, aga mõne teise köögi põrandal.


 Plaan, mis meil eelnevalt välja töötatud, logistika paika pandud, köögimööbli paigaldamisest rääkimata, ei hakanud toimima. Rollo ja Helerini ekstra võetud puhkused köögi installeerimiseks olid samuti pea peal. Kööki ei saa paigalda, kui põrandat all pole. Praegu on õige plaat väidetavalt Tallinnas laos ootamas. Ma väga tahan loota. Jätkuvalt kinnitan, et Plaadipunktis on täiuslik valik, mis rahuldab ka kõige nõudlikumat ja pisut rafineeritud maitset. Ühesõnaga – ilus ja maitsekas plaadivalik on neil, mis sobib vanasse majja. Eriti tore oleks, kui oma õige plaadi ka kätte saaks.Teine põhimõtteline otsus tuli teha puitpõrandatega. Perfektselt (karja)mõisamiljöösse sobiv tamme plaatparkett (ilmselt vale sõnastus) kauni vanaaegse ruudumustriga ei osutunud piisavalt kvaliteetseks ja jäi valikust välja. Et päästa põrandategijad hulluks minekust, otsustasime lipp-parketi kasuks, kusjuures seinaäärsed tulevad jälle nendesamade vinklist väljas seinte tõttu ühtpidi lippidest. Keskele jääb siis nagu suur vaip. Nii kiviplaadi kui puitparketi puhul saab silma loodetavasti ära petta seinaäärsete liistudega. Vana maja rõõmud, ükski sein ei lähe päris otse ja ükski lagi pole kah sirge. Harmoonia.

Pikad arutlused köögi valgustuse ümber tekitasid arusaama, et kollastest lampidest tuleb köögi laes ikkagi loobuda.  Kui me kööki söögilaua kohale riputame suure lühtri, mis on igati õigustatud ja köögisaare kohale paneme kappidel oleva valgustusega sobiva lambirea ja valgus on ka pliidikubu all, siis rippuvatele lampidele enam kohta ei ole. Pikemad mehed lõid nende lampide vastu varemalt pidevalt päid ära, aga eks nad ole ju sellega ka harjunud. (Fred, vabandust.) Saab panna veel mõned tagasihoidlikud lambid vastu lage. Kollased lambid, mis on kuju poolest ägedad, peavad ilmselt värvi muutma ja kuhugi mujale hubast valgust andma kolima. Vähemalt on nad siis majas olemas.

Kõige suurem murekoht on hetkel, et tihased on väga vihased ja on asunud aknakitti nahka panema. Süstemaatiliselt ja igalt poolt. Kui nad külalistemaja juures Veneetsia küünalde topsidest käisid küünlarasva nokkimas, siis korjasime küünlad õuest lihtsat ära ja ütlesin neile, et väljas on soe, minge metsa, pekki veel ei saa! Kui nad sääsevõrkudesse augud toksisid, et sealt vahelt kuivanud kihulasi kätte saada, siis lasime lõpuks uued sääsevõrgud teha ja hoiame neid ainult suviti akende ees, ega neid talvel ju vaja ka pole. Aga paistab, et nad on leidnud järgmise väljundi ja asunud uute akende kitiga maiustama, sunnikud! Nii hea maitsev uus kitt! Guugeldasin ja sain teada, et see ongi probleem, tihased nokivad aknakiti ära. Ma ei usu, et see aitaks, kui ma pekitükid välja riputaks. Pean ehitajaga nõu pidama, kas annab midagi teha, sest olukord on väga hull.  Tegin majale ringi peale, pole akent, mida linnukeste nokakesed poleks täksinud.

Päris maitsev kitt tundub olevat. Võib olla saab tihaseid kuidagi restaureerimistöö juures kasutada värvikihtide eemaldamiseks. Töö on korralik.

Ja muidugi – ka kahekordsed siseaknad on ees, sinna õnneks tihased ei ulatu. Aknad on ilma tihenditeta esialgu, ikka selleks, et õhk liiguks. Suvega olid parajaks timmitud aknalengid loomulikult oma sisemõõte muutnud ja paisunud, aga küllap selle asja õigeks saab, ma ei kahtlegi.

Postitan vahel meelolupilte FB-sse. Mitte et ma neid ekstra otsiks, aga nad jäävad lihtsalt ette. Tulen hämaras külalistemaja poolt, vaatan, vanas majas tuli toas ja uus aken seepool ees. Mulje jääb, et astuge edasi, kõik on kohe valmis, aga ei ole veel. Matthiase sõber Armin olla öelnud, et peab ise vaatama tulema, sest mu pildid on nagu filmitreiler, jube äge, aga aru ei saa, mis tegelikult toimub. Hea film siis ilmselt valmimas, kui treiler huvi äratab.

On teisigi huvilisi, kes on juba esialgsed kuupäevad üritusteks kinni pannud - kes aastalõpuseminariks, kes jõuluistumiseks. See ütleb mulle, et minu aastalõpp saab olema intensiivne, et maja esialgselt toimima saada. Kasutusload ja muu paberimajandus kaasa arvatud.  Aga usun, et selles on ka palju rõõmu ja head energiat. Meelde hakkavad tulema pisiasjad, moosipurgid sahvririiulil,  peidus olevad ilusad vanad vaagnad ja taldrikud, ma ei mäletagi kõike, mis majas kunagi kasutusel oli. Aga kõik ei tule majja tagasi. Samm korraga astuda ja kaks sammu ette mõelda. Sest mida muud inimene oma eluga võiks paremat peale hakata, kui teha enne jõulu midagi head ja ilusat. Endale ja teistele ka. Selle tõdemusega täna lõpetan.