Ei, ma ei ole arvutit nurka visanud ja pliiatsit pooleks murdnud. Aeg oli kiire. Külalistemajas oli väga intensiivne suve lõpu-sügise algus ja mu enda kokakooli lõpetamine HKHK-s ka. Kummaline, kui palju energiat ja tähelepanu on selliste sabade küljes kinni. Igatahes niipalju, et ei suutnud midagi kirja panna ega pilte valida. Aga nüüd on kool läbi, ainult aktus veel jäänud ja külalistemajas algas ka rahulikum periood, ehkki ma pean ütlema, et oktoober-november on külastatavuse mõttes täiesti kenad kuud – mitmed suuremad ja pikemad grupid tulekul, varsti jõulud ja siis juba jaanipäev. Elame veel ja kasutades võimalust...
...me jäime esimese talvelaagri juurde pidama.
Jaanuari alguses 1996 oli vanas majas esimene talvelaager. Selleks, et see toimuda saaks, rabasime tööd teha ja remontida viimase hetkeni. Onu Kalju avas ukse kaminatoast suurde kööki. See oli, nagu hakkaks veri soontes voolama, nagu sajaks kevadist vihma, nagu saaks vaadata paralleelmaailma. Maja muutus suureks. Praeguseks oleme taastanud kõik vanad uksekohad, selle esimese ukse avamisega sai protsess alguse ja kui rääkida maja muinsuskaitselisest väärtusest, siis vana ruumijaotus on just see, mis selle väärtuse suures osas annab.
Köögis ei olnud mingitki küttekollet ja kiiresti sai laotud esimene pliit. Onu Kalju tegi selle ilmselt silma järgi, sest pliit oli väga suur ja väga kõrge ka. Kannatas tuld teha, andis sooja. Vanasse karjakööki tegime sauna, kuskil pidi ju pesema. Oli kerisega saunaruum ja pesuruum ja riietusruum. Need ei olnud just suured ruumid ja kui ma ütlesin, et teeme nad seest heledad, siis paistavad avaramad, siis üks teravkeel osatas - jah, siis saab lausa lavale pikali heita.
Vett toodi ämbriga kaevust ja soojendati suures katlas. Väga mõnus viis pesemiseks, nagu maal vanaema juures. Saun läks kuumaks ja seal sai istutud ja jutustatud ikka pikalt ja palju. Aga nagu ma juba kuskil mainisin, kui saun lõpuks aastate pärast välja lõhuti, tundsin kergendust, sest ühe vana puumaja tervisele ei ole saun keset maja kindlasti hea. Ega asjata vanasti saunad majast eemale ei ehitatud.
Köögi seinad värvisime valgeks, põranda pesime puhtaks ja värvisime ka üle. Christoph käis Nikolausega (Volkswagen Polol oli sellne nimi – aga sellest veel eraldi jutt hiljem) Haapsalus ja ostis Lihula maantee mööblipoest köögisohva koos laua ja kahe taburetiga, mis maksid 4000 krooni. Väljastati lego kujul. Need teenisid meid kaua, viimased tükid lakkasid koos seismast alles paar aastat tagasi, rohkem ei saa saepurust mööbli käest ka tahta, eriti kui arvestada hilisemat kasutamise intensiivsust. Hiljem oli see nurgalaud arvutisõltlaste lemmikosakond, kus alati üks või mitu arvutit oma elu elas.
Seintele riputasime Heli maalid, üks kadakatega ja teine romantilise karjateega. Täpselt õigete kohtade peal olid seintel konksud ja sinna need pildid said pandud ja seal nad rippusid kõik need aastad. Kõige lõpuks lasin neile raamid ka ümber panna. Uues köögis ei saa ilmselt maalide jaoks olema vaba seinapinda, aga kuhugi majja tahaks neile koha leida, juhul kui Heli on veel nõus neid meile deponeerima.
Christoph ja Seidi arvutisõltlaste laua taga istumas, aga nad ise ei tea seda veel. Nüüdseks on see laud likvideeritud, selle koha peal on juba valge imekaunis kahhelkividest pliit, puuküttega. Ja pea kohale tuleb suur köögikubu. Näha on, et kuivaineid on riiulisse varutud keskmise kriisiolukorra jaoks.
Meie pingutuste tulemuseks oli hubane ruum. Laest langes küll prahti, sest laelaudade vahed olid päris suured ja pööningul asuv liivasegu pudises alla eriti siis, kui keegi pööningul käis, aga muidu ka. Sellega harjub ära, ma võin kinnitada. Sel ajal oli lagi veel üle lubjatud, mõni aasta hiljem võtsid Reet ja Margus selle värvi sealt maha. See oli päris ränk ja tolmune töö. Sellest peale on köögi lagi üks vana maja väärtusi ja jääb praegu ka nagu ta on, meekarva kumama, seal me ei muuda midagi. Tahtsime kollaseid lampe uues köögis taaskasutada, aga see ei paista õnnestuvat. Ilmselt tuleb neile koht leida kusagil mujal majas ja tõenäoliselt ka üle värvida. Neil lampidel pole küll muinsuskaitselist väärtust, see eest aga on mälestusväärtus ja see on teinekord väga oluline.
Talveseminari osavõtjaid oli kaheksateist, Tallinnast ja Tartust ja peaesineja (kõlab pidulikult) oli Mikk Sarv. Ma ei mäleta küll enam tema ettekandest palju, aga ma mäletan, et Mikk ütles meile temale nii omasel moel : „ Seda maja on kõnetatud hästi.“
Ta rääkis Eesti rahvaluulest ja roosipärjapalvest, kirikuaasta vaimsest mõttest ja nagu arvata, omandas see kõik palju suurema mastaabi ja seosed, mille loomiseks peab olema väga lai siseilm. Kahju, et siis ei olnud tehnilisi vahendeid lindistamiseks.
Mikk mängis meile okariini ja rääkis oma onust, keda ta oli selle pilliga äsja kodutalust ärasaatmas käinud. Ja nagu ma pildilt näen, on meile juba tulnud koer Polo. Loomade lood käivad selle majaga kaasas.
„Oli 40 cm lund ja 20
kraadi külma, vett tuli kaevust tuua, misjuures kindad külmusid ämbri külge,
kuivkäimla oli vahepeal luksuslikul viisil õuest majja kolinud, vana soojenduskott
jalgade all hoidis elus, aga tagumikul oli ikka külm. Mehed magasid magamiskottidega
põrandal, naised voodites naistetoas – võibolla see ürghubane lihtsus muutiski kogu
õhustiku nii meeldejäävaks, " kirjutab Christoph.
Tõesti kummaline, kuhu need inimesed kõik mahutati. Sellest peale ma tean vana maja mõõtu - kuni kakskümmend iga ilmaga. (Ja suvisel ajal piiramatult - kui mõelda Euroopa vabatahtlike laagrile.) Aga muidugi on nüüd ajad edasi läinud ja nii enam ei elata.
Meie armas suur köök. Kolmteist noort ja ilusat tegelast on näha, ülejäänud on peidus.
Varsti jälle tänasesse päeva tagasi, sest ilusaid pilte tööde edenemisest on palju ja juhtunud on vahepeal ka igasuguseid asju.
Aga mitte täna.