Minu kätte on jõudnud mõned kirjad ja fotod ja ülestähendused, mille eest olen väga      tänulik. Need inimesed, kellest jutt, annavad ruumile mõõtme tahapoole ja ka edasi. 

Langebergid, selle talu viimased omanikud.

Pildil Fred Kunnar, isa Heindrich Langeberg, süles väike Heinrich, Regina ja Endel (kaksikud) nõjatumas
ema Margarethe Marie Charlotte vastu ja Astrid Isabella.

1941. aasta 25. märtsi hilisõhtul kell 21.45, kui inimesed hakkasid juba magama seadma, saadi Tuurul kõne Tallinnast, et kui pere soovib Saksamaale lahkuda, siis peavad nad olema hommikul kell 8 Tallinnas. See on viimane võimalus. Ja talu peab võimuesindajatele olema üle antud ametlikult. See oli Riias asuva keskkomisjoni lõplik otsus Langebergide sõidu kohta. 

Rong Haapsalust läks kell 5.

Pere polnud soovinud lahkuda, Tuuro talu oli korras ja edukas, suhted töölistega head. 1939. aastal, kui ümberasumine Saksamaale oleks olnud lihtne, püsis Eesti Vabariik ja Langebergide valik oli jääda Eestisse. Üsna pea aga sai aga selgeks, et kohale jäämine oli olnud viga ja ees ootaksid repressioonid. Nagu tulevik näitas, oligi küüditamine isa venna, naabertalu Kõrgemäe peremehe Evald Richardi saatus. 1941. aasta juunis küüditati ta
Siberisse, kus ta 1942. aastal suri.  

Endale olukorrast selgelt aru andes otsustati siiski lahkumist taotleda, kuigi sellega oldi juba hiljaks jäädud. Paberid polnud teab mis vettpidavad – Langebergid olid saanud oma perenime 1835. aastal, mil see anti Voose mõisas kokana, hiljem kõrtsmikuna töötavale Hendrikule ja sakslaseks sellega ei saanud.

Komisjon kukutas pere taotlused Eestist lahkuda korduvalt läbi. Küll aga oli emal, Heindrich Langebergi teisel abikaasal, Saksa sünnitunnistus, olgugi et ta ise sündis Eestis. Tema isa oli tsaariajal Saksamaalt Eestisse tulnud ja töötas Kurna vallas Harjumaal metsnikuna. 1941. aasta märtsi alguses sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit kokkuleppe, et perekonnad, kus üks vanematest on sakslane, saavad Saksamaale välja rännata. Seda tõestada aitas ema esimese maailmasõja ajal Saksamaal välja antud sünnitunnistus. See siis oligi hilisõhtuse telefonikõne taga ja kinnitas, et üks vanemaist on sakslane.

Langebergid ei olnud teinud mingeid ettevalmistusi, nad ei olnud ka kellelegi rääkinud oma kavatsustest lahkuda. Elu kulges tavalist rada. Taotluse tagasilükkamise korral oleks sõit Siberisse olnud kindel. Nad ei teadnud nii lühikese tähtajaga lahkumiskorraldust oodata, aga valikuid oli ainult üks. Minna.

Kellele anda talu üle öösel nii, et see oleks dokumenteeritud?

Fred Langeberg, perepoeg kirjutab: „…Mul on meeles, kui isa vallavalitsusse helistas, lootuses sealt kedagi leida, kellele võiks talu üle anda. See oli ettekujutamatu ime, et vallavalitsuses peeti veel täitevkomitee või parteiaktiivi koosolekut.  Johannes Paju, kas partorgina või miilitsavolinikuna oli ka seal ja ütles isale: „Ära muretse, Heino, ma tulen“.  Ja tuligi. Koostas talu ülevõtmise akti ja osutas sellega meile hindamatu teene. Teistest tema tegudest olen teadlik, aga see ei kuulu siia.“  

Kus see vallamaja-täitevkomitee tookord asus, kui kiiresti sealt liiguti? Millega? 

Võivad tunduda ebaolulised küsimused, aga ajalises mõttes tol korral määravad.

Johannes Paju oli töötanud Tuurul kraavihallina, nüüd aga tähtis asjamees, miilitsavolinik. Tema puutub veel ärasõidu otsuse langetamisse nii palju, et oli sõnumitooja, kes 1940. aasta sügisel peremehele ütles, et teda tahetakse kohtu alla anda rahva vara raiskamise eest. Koplisse oli just sulastele ehitatud eesrindliku sooja pidava Nopsa süsteemi järgi laotud seintega uus maja. "Valge maja" on praegugi alles. Majaehitusest jäi telliseid ja silikaatkive, mille peremees väga odavalt maha müüs, et vältida süüdistusi spekulatsioonis. Kohtuni asi ei jõudnud, aga sellega sai selgeks, mis peret oleks oodanud. Karistus spekulatsiooni eest 10-15 aastat vangilaagrit.

Ja minagi kirjutan Johannes Paju edasisest saatusest teine kord, see on üsna hästi dokumenteeritud ja puudutab taas kord ka Tuuro talu ehk Tuuru karjamõisat ja näitab, et mõnikord on raske kaaluda, mis inimeses peale jääb, hea või halb pool.  Aga õnneks kaalutakse seda mujal.

Vanemad lapsed Fred ja Astrid käisid Haapsalus koolis, parajasti oli koolivaheaeg. Nad saadeti sulase Jüri Kariga Haapsallu ette ära, et nad saaksid Haapsalust oma asjad kaasa võtta. Võibolla ka sellepärast, et kiiruga pakitud kraam ja ülejäänud pere hiljem ühte saani ära mahuks. Haapsallu on Tuurult 18 kilomeetrit. Mindi hobusega, üks ots minimaalselt kaks tundi. Lund oli sel aastal märtsi lõpus  palju, teed olid tuisanud. See oli talv, mitte linnud ja lillekesed nagu meil praegu.  Jüri Kari oli Hilda Kari mees, Hilda oli olnud peres lapsehoidja ja oma inimene. Karid ehitasid endale maja talumaadele, otse karjamõisa kõrvale. Fred Langeberg ütles, et Pööra Hilda on ainuke inimene, kes seda kõike oma silmaga on näinud ja sellest teab rääkida. Sel ajal kui Hilda elas, ei osanud ma küsida. See lugu on avanenud kiht-kihilt, saades järjest värve juurde.

Mõtlen, et kui Jüri Kari oli nende ainuke kutsar, siis pidi ta ju tagasi ka Tuurule jõudma ja uuesti linna. Pakkimiseks ja majapidamise üleandmiseks jäi aega neli-viis nappi tundi. 

Kõik need kolm otsa kokku võtsid minimaalselt kuus tundi. Ilmselt nii oligi nii, sest Langebergid jõudsid rongile üsna viimasel hetkel.

Fredil ja Astridil ei olnud Haapsalus öösel ju mingeid asju ajada. Kui kooli internaadist asjad käes, ootasid nad vaksalis teiste saabumist. Võib ette kujutada, mida 16 aastane poiss ja 15 aastane tüdruk seal üksi oodates tundsid. Fred ütleb – seda ööd ei unusta ma iialgi. Pere jõudis vähem kui 10 minutit enne kella viit jaama. Tuttav jaamakorraldaja lasi rongil 3 minutit oodata, et Langebergid saaksid oma kottidesse topitud asjad vagunisse viia.

Nii lahkuti kodust. Hobusega Haapsallu, rongiga Tallinna ja sealt Saksamaale minevale laevale. Tegelikult polnud seegi muu kui küüditamine.

Isa Heindrich Johannes Langeberg oli siis 64 aastat vana, päris keeruline on selles vanuses perepeana võõrsil uut elu alustada. Eeldatavasti oskasid nad keelt, sest saksa keele oskus oli tol ajal Eestis tavaline. Ema Margarethe Marie Charlotte Langeberg (s. Pehlet) oli 46 aastane, nendega olid lapsed Fred Kunnar, Astrid Isabella, Regina, Endel - sündinud Heindrichi esimeste abielust. Heindrichi esimene abikaasa Marta Mathilde Elisabeth (sünd. Pirkenkampl) suri 1930. aastal, kui viimased kaksitutest lapsed Regina ja Endel olid pooleteistaastased. Teisest abielust sündis poeg Heinrich 1933. aastal, Eestist lahkudes oli ta 9-aastane.

Minema küll saadi, aga talu jäi maha. Talundilehe ärakirjas 14. juunist 1939, mis peremehe paberite hulgas, oli loetletud talu vara: 18 lüpsilehma ja muid veiseid 5, 9 hobust, 4 siga, 8 lammast, 30 kana. Fred mäletab, et olid ka pardid, paarkümmend tuvi, 12 mesilasperet, 3 koera ja kass. Ilmselt oli loomi pere lahkumisel samas suurusjärgus. Mida südamed võisid tunda neid maha jättes? Kes hommikul lehmad lüpsis, hobustele heinu pani? Ilmselt hooliv tööpere, kes ju loomi ei saanud niisama jätta. Nii suurel majapidamisel pidi kindlasti olema oma tööpere.

Tulemas oli kevad. Taebla MTJ (masina-traktorijaam) juurde loodi Tuuru osakond ehk hobulaenutuspunkt, mille alla kuulusid Tuuro talu (rahvasuus Altmõisa) hooned, ehitised, põllutööriistad, hobused, veised. Valla maareformi komisjoni otsusega jagati veiseid ka uusmaasaajatele, kes soovi avaldasid. Tuuru hobulaenutuspunktis oli juhataja ja öövalvur, sest sotsialistlikku omandit tuli ju valvata. (Ka öövalvurist räägin järgmisel korral.) Oli ka karjatalitaja, kaks põllutöölist-tallimeest, kes hooldasid hobuseid ja käisid hobuste ja tööriistadega uusmaasaajate poolt tellitud põllutöid tegemas. Tehtud töö tasuti tellija poolt natuuras hobulaenutuspunktile. Nendel hobustel veel vedas, nad said vähemalt oma kodutalli jääda.

Peremees Heindrich käis 43/44 aastal Saksamaalt talu majandamas, küllap oli lootus tagasi tulla, aga nii ei läinud.

Ja siis oli mul veel üks mõistatus lahendada. Olen küsinud külapealt pilte, mis Tuuro taluga seotud ja olengi saanud. Hea meelega ootaks neid veel, siin on palju inimesi elanud ja küllap on neist ka pilte tehtud. Tanja Aasanurmelt sain paki uuemaid pilte aastast 1993, ka Fred peal.  Ave Käänu talust tõi mulle Langebergide perepilte ja ka vanemaid Fredi pere pilte. Nende tädi Kai Mitt oli samuti lapsehoidjaks ja teenijaks, töötanud talus 35 aastat, ka põllutöölisena. Eestis premeeriti põllutöölisi, kes talus kaua töötanud ja temagi sai preemia 1937. aastal riigi poolt 60 krooni. Samasse Kaljuverede peresse on Fred saatnud pilte endast, noorest kenast poisist, kuhu taha on kirjutatud: Reelile 1947 Aseris. See tekitas minus tõsist hämmeldust. Kuidas sai Fred olla 1947. aastal Eestis? Sarnaseid pilte on kaks. Kas Fred tuli isaga kaasa, kui see 43/44 talu majandamas käis? Nõnda see siiski polnud.

Vanaema Reelile Aserist saadetud pildid. Vanaema oli siis noor tüdruk.

Ave isa Ain Kaljuvere teadis, kuidas see võimalik oli. Fred sai Saksamaal täisealiseks ja kuna sõda veel käis, võeti ta kohe sõjaväkke ja saadeti ka rindele. Rindel langes ta vangi ja oli mõnda aega, ei tea, kui kaua just, Venemaal sõjavangis. Seal õppis ta ära vene keele, millest hilisemas elus oli palju abi. Ta töötas BMW Ida-Euroopa turundusjuhina ja käis korduvalt ka Moskvas. Ma küll ei mäleta, et meie teedel oleks BMWd vuranud, aga küllap mingi suhtlus oli. Vangist saadeti ta uuesti Eestisse tagasi, aga kuna koju ei tohtinud tulla, siis töötas ta Aseris tuletõrjes. Ja sealt siis pärinebki see pilt, mille ta Reelile,  Ave vanaemale, saatis.  Aserist käis Fred oma puhkuse ajal oma kunagisele hoidjale, Kai Mitile abiks põllutöödel, et tädi Kai ka puhata saaks. Fredist on veel üks pilt, samuti Reelile saadetud, kus Fred on nõukogude armee mundris. Mil viisil see on võimalik, ma küll ei tea. Ja kuidas ta sai tagasi Saksamaale, ei oska ka öelda. Ilmselt oli mingi võimalus sõjavangis olnuna tagasi saada. Perekondade taasühinemist vähemalt Vene poolelt küll ei toetatud. 

Väike Fred oma hoidja Kai Mitiga, kes töötas talus üle 35 aasta.

See pilt on huvitav, kuna Fredil on seljas sama pluus, mis pildil koos hoidja Kaiga. Varrukad pole enam üles keeratud ja soeng on teine, sokid-püksid ka ja poiss on umbes aasta vanem. Õde Astrid on nii suureks kasvanud, et seisab juba ise püsti. Ja tagapõhi on sama. Küllap käidi sama fotograafi juures.

Vennad, Fred keskel. Kumb on kumb äärtel, seda ei tea.

Tanja Aasanurm võtab mett, tagaplaanil Hilda Kari (Pööra Hilda). Pilt on tehtud Fredi ja vendade külaskäigul aastal 1993. 1994. aastal 20. detsembril ostsime meie Tanja käest Tuuru karjamõisa.

Kui meie siia 94.-95. aastal tulime, siis ei teadnud me Tuuro talu ajaloost midagi. Aga varsti hakkasid Fredi külaskäigud ja tema saigi meiega põhisuhtlejaks. Piltide tagant näen, et juba 1988. aastal oli ta koos õe ja vennaga kodukohta vaatamas. Ta oli alati väga soe ja positiivne, heledate suverõivaste, kepi ja prillidega härra, kes rääkis väga head eesti keelt. Tal olid omad külaskäigud, aga alati käis ta naabermajas Pööra Hilda juures, kelle mees nad öösel raudteejaama viis. Ja ta käis alati oma ema haual. Ta käis Kaljuverede juures ja mujalgi. Ave ütles, et kaua aega pidas ta onu Fredi oma veresugulaseks. Kusagil 2000 alguses tulid Langebergid terve suurperega, terve bussitäis rahvast, oma talu vaatama. Maailma- kodanikele, kel erinevast rahvusest abikaasad, võis esiisade talu tol ajal tunduda küll väga arhailine ja eks ta oligi. Aga ta oli alles. Selles mõttes läks Tuuro talul hästi, sest erinevalt Kõrgemäe ja Nurme talust, mis kuulusid teistele vendadele, on ta alles. Ja terve see parv järglasi sõi põõsastest marju, eriti isukalt vanemad Langebergid. Lapsed olid pisut kõhklevad.

Mida rohkem ma seda lugu endast läbi lasen, seda enam see minu omaks saab. Ma ei tea, miks saatus mu siia tõstis, tõesti polnud seda plaani, aga siin ma olen. Maja on nüüd enamvähem renoveeritud, Fredile oleks see meeldinud. Talle meeldis juba seegi, kui 1995. aasta sügisel maja eest lillepeenra leidis.

Vana ahi, õigemini tema fassaad, on kindlasti pererahva käejälgi täis. Olen tõesti rõõmus, et meil õnnestus see säilitada. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et ahju tuld tehes mõtlen ma neile inimestele, keda selle ahju soojus on enne meid soojendanud.

Siin olen kasutanud Fred Langebergi kirju, fotosid Kaljuverede perelt, vestlust Ain Kaljuverega, fotosid Aasanurmede perelt, Ensel Reiseri ülestähendusi.