Neli aastat on mööda läinud, viimati kirjutasin siia
vihastest tihastest, kes kitti nokkisid aastal 2018. Praeguseks see kitt enam
söödav ei ole ja ilmselt võib peatselt uuesti kittima hakata. Iga päev panen
kahte talvelinnukeste toidukohta seemneid ja pekitükid ripuvad ka, nii et
tegelikult tihased kitti ei peagi enam sööma. Kes siis jõuluajal kitti sööb!
Lühidalt. Mõned asjad tuleb elus lihtsalt selja taha jätta. Nagu ka karjamõisa valmimise saaga lõpuosa. Kui ma ei oleks hennaga värvitud, siis oleks ma vesihall sellest loost. Neid närvirakke ei taasta miski.
Seda, et maja augustiks valmis ei saa, oli juba juulis aimata. Betooni kuivamisega seotud ajad ja muud mured. Taotlesime pikendust ja saimegi pool aastat. Ehitajaga pikendas selts lepingut kolm kuud, nii et uus tähtaeg oli 20.november, mis tundus igati reaalne ja ka ehitaja kinnitas oma valmisolekut selleks ajaks tööd lõpetada.
Valmis maja lõpuks sai, vastuvõetud ja kasutusloa ka sai. Aga loomulikult mitte 20. novembriks, napilt mahtus selle kuue kuu sisse, millest kolm viimast olin targu varuks jätnud. Ise ka imestan, et ma nii ettenägelik olin.
Kuna kohalik huvi meie majas jõuluüritusi pidada oli suur, siis ma loomulikult võtsin kõik huvilised vastu detsembri alguseks. Miks ma ei oleks pidanud?
Siis nägi meie ürituskorraldus välja nõnda, et ehitajad välja, maja korda, asjad sisse, jõulupidu peetud, asja välja, ehitajad sisse, ehitajad välja, maja korda, asjad sisse, jõulupidu peetud jne. Tohtu töö ja aja kulu meile Sirleyga. Mõnikord jäi paar tundi, et ettevalmistused teha, aga hakkama saime, sest lubadustest tuleb kinni pidada.
Vaidlusi kulutuste üle ja suuremate ja väiksemate vigade parandamist jätkus jaanipäevani välja. Olime sellest nii kurnatud ja tüdinenud, et kuigi meil oli ka teise etapi jaoks, mis hõlmas rookatuse ja teise korruse ehitust, osaline rahastus olemas, siis lihtsalt polnud ressurssi selle kõigega edasi minna. Ütlesime rahastusest ära. Esimene korrus oli ju eesmärgipäraselt kasutatav ja seda oleme ka teinud.
Praegusi ehitushindasid vaadates ei olnud see just soodne otsus. Saame toimetada etapikaupa. Katus ja korstnad eraldi (valmis) ja kunagi hiljem siis katusealune ja vahesinad ja trepid. Enne torustikud ja elekter. Et me pole ühegi projektiga seotud, mis tähtaegasid määraks, siis saame teha tasa ja jõudumööda.
Kui projektid seisma jäävad, siis nad arenevad. Nii arenesid meie kahest suhteliselt väikestest ümarate uukidega aiapoolsetest katuseakendest välja neli tasapinnalist akent, mis avades moodustavad kena kerge rõdu, see on muidugi suvine võimalus. Nagu silmamoondus, kui aken kinni, siis rõdu pole. Üles sai selle aknavalikuga valgust palju rohkem. Arhitekt soovitas koridori seina ülaossa jätta siseaknad, nende kaudu näeb ka koridor päevavalgust. Allapoole ei saa aknaid teha, sest siis saaks igaüks koridorist tuppa sisse vaadata ja vaevalt see hea mõte oleks.
Muinsuskaitse kinnitas meie projekti. Väga äge. Ega need esimesed aknad meile kellelegi ei meeldinud ka, olgu neid kaks või neli, vahet pole, sest sellised ümarad muhukesed maja peal võivad sobida Hollandisse, aga mitte Läänemaale. Õnneks olid muinsuskaitsealusel Puulaiu kõrtsil Hiiumaal juba tasapinnalised katuseaknad rookatusel kasutusel, sealt me selle hea mõtte korjasime roomeister Siimu targal juhtimisel. Pealegi poleks olnud need ümmarguste uukidaga aknad ehituslikult vettpidamise mõttes võimalikud liiga vähese katusekalde tõttu. Nii et sellel suvel saime rookatuse ja suured aknad, mis on samm edasi. Ilmselt ka kõige viimasel hetkel sai see astutud, sest nii roo kui ka aknad suutsime osta vanade hindadega. Midagi oli sellest pikast hoovõtust kasu ka.
Katus on peal, puudu on veel laiad otsalauad mõlemalt poolt ja kaks tavalist puitraamidega akent. Tahtsin need Parila klaasist tellida, aga kahjuks paneb PK uksed kinni, nii et sinna jäin hiljaks. Eks vaatame.
Praegu on vaikses majas kuulda, kuidas keegi lae peal puistevilla sees oma elu elab. Kui see on kivinugis, siis tuleb sellega tegeleda, nagu ütles roomeister Siim. Sest kivinugis teeb kuhugi oma kempsu ja kuhugi oma sahvri ja äkki saab kuskil lapsed ka. Hiired oleks parem valik. Need lähevad lihtsalt minema, kui ehitus jälle hakkab. Kass Mõšš igal juhul käib õuest redelit mööda pööningul korrapidajaks, seega ma loodan, et on hiired.
Maja peab sooja. See on päris imelik, võrreldes kõigi eelnevate aastatega, mil ainuke sooja saamise võimalus talvel oli “tuli hommikust õhtuni pliidi all“. Peale rookatuse paigaldamist on mu subjektiivsel hinnangul veelgi soojemaks läinud. Ja seejuures pole ju veel ülevalt maja otsad lõplikult kinni. Elektriarved on väikesed, kuigi meil on maaküte. Ahjud ja leivaahi ja pliit ja ka kamin on rohkem ilu pärast, aga kütame neid siiski regulaarselt ja laseme korstnapühkijal puhastada. Koos salvkaevuga keset õue (roosipõõsa ja kuusekesega), mis sai ka uue maapealse osa, moodustavad nad julgeolekuvaru, mida loodetavasti vaja ei lähe.
Panen üles jada pilte katuseehitusest. Hiljem püüan tagasivaatena teha ka majaehitusest lihtsalt albumi, mida siis endal ka hea vaadata.
Ja siia veel link Mõisablogile, kus Tuuru karjamõisa kohta postitus. Katrin ja Rait on meil käinud sellest ajast, kui loomad veel rääkisid. Katrin on mõisahull (vabandust!) ja tema blogi arendav lugemine.
https://www.moisablogi.ee/post/nakamaa-ehk-tuuru-karjamois
_huge.jpg)
