Aeg-ajalt kohtan oma rohkearvulistes kaustades seda paberilehte, kuhu ma
aastal 2008 olen kirjutanud täiesti mittesoovõrdõiguslikult: naistetööd ja
meestetööd. Ja naistetööde alla üles lugenud leivaküpsetuse, kokkamise,
kangakudumise ja sodi ajavad näputööd toas. Meestetöödeks arvasin sepistamise,
masinaparanduse, pottsepatööd ja mis seal veel kõik oli. Ja kokku nimetasin
seda elustiilikeskuseks, pidades silmas Tuuru vana maja ja seda, mis seal juba
olemas ja mis temast saada võiks. Kõndisin õhtuhämaras sügiseselt malbetes
Viljandi lossimägedes, olles vastse zontana oma esimesel piirkonnakoosolekul Pärimusmuusika
Aidas. Mõtted aga olid Tuuru vana maja juures ja mu kava tundus täiesti töötav.
Kuna selleks ajaks oli Cimmermanni selts seda maja juba ikka palju aastaid
pidanud, siis oli ka selgeks saanud, et maja tuleviku nimel tuleb sinna
investeerida ja maja tuleb korda teha, et temast oleks veel pikki aastaid
inimestele rõõmu ja inimestest majale samuti rõõmu. Sest midagi ei ole teha – nimed
kronoloogilises järjestuses: Nakkama, Nakama, Altmõisa, Tuuru karjamõisal - on
mingi selline aura, mis inimesed ära teeb. Kui ma mõtlen kõigile neile noortele
inimestele, kes selles majas on saanud oma esimesed arvestatavad töökogemused;
lastele, kes on siin veetnud avastamist täis suvesid; täiskasvanutele, kes on
kogenud vanas majas imelisi koosolemisi sõpradega ja ägedaid uskumatult
romantilisi talvelaagreid – isegi külmas toas; kui ma mõtlen algusaastate
telklaagritele ja nõudepesule kausis, kuivkäimlale õues või sauna suurele
katlale, mida köeti puudega, imelistele hingeavardavatele vaikuselaagritele,
siis ei ole mul mitte kahtlust ka, et Tuuru karjamõisale tuleb anda uus
hingamine.
September 1994
Juuli lõpp 2018
Aasta aastalt jäi maja viletsamaks küll – talved majas läksid üha külmemaks ja puid kulus aina rohkem. Mingil hetkel võeti karjamõis muinsuskaitse alla, mis minule meeldis. See näitab ju, et tegu on millegi väärtuslikuga. Ma teadsin seda isegi. Eks me ju tegime ka parandustöid, aga see oli pisikosmeetika, et näidata majale hoolimist ja et maja kasutajatel oleks pisutki mugavam. Küta kartulikorvi palju tahad, ikka sooja ei pea. Aegajalt kirjutasime Terjega koos mõne ehitustöid toetava projekti, aga ilmselt polnud aeg küps, saime aina eitavaid vastuseid. Kuni ükskord suutsime olla nii veenvad, Gea abiga, et meie Tuuru karjamõisa restaureerimise-renoveerimise projekt avatud kogukonnakeskuseks sai kõigepealt Kodukant Läänemaalt ja siis ka Pria Leaderilt positiivse vastuse. Tegelikult oli Johannes Cimmermanni Altmõisa Seltsil selleks ajaks oma arvates ehitusprojekt peaaegu valmis ja esimesed suuremad tööd ka tehtud – majaümbruse drenaaži panek ja krundi kraavitamine, sillutise ladumine, alumiste palkide vahetus. Enne ma arvasin, et vanades majades ongi viisakalt väljendades selline natuke teistmoodi lõhn, aga kui drenaaž tööle hakkas, kadus see lõhn ära. Siis sain aru, et see oli niiskus ja maja päästa oli tegelikult viimane hetk.
Aga praegu. Esimese etapi tööd peaksid olema valmis 22. augustiks ja see tähendab, et alumine korrus peaks olema kasutatav eesmärgipäraselt. Tahangi siin tagasivaadetega minevikku ja edasivaadetega tulevikku ehitusel silma peal pidada. Kuna meil õiget kroonikat pole nagunii kunagi olnud, siis loodan, et see aitab natuke kaasa ka ajaloo meenutamisele ja kirjutamisele. Mis kindlasti on subjektiivne, sest üks inimene ei saa ju kõike teada ja igal pool olla. Kui tahta olla kõikehõlmav, siis ei pääse ka Altmõisa külalistemaja tekkeloost, sest külalistemaja ei oleks olemas ilma vana majata. See on kindel. Võibolla ma kirjutan ette, taha ja vahele hiljem ka veel midagi juurde, sest kui ma üritaks hakata kohe tootma täiuslikku teksti, siis oleks üsna kindel, et see ei saaks mitte kunagi valmis. Ja mälu annab ju tükikaupa oma infot välja. Olen tänulik neile, kes mu toorteksti lugenuna oma mäletamised juurde lisasid, püüan neid loosse siduda.
Lagunenud katusega kurvavõitu maja - Tuuru karjamõis, Tuuro talu 1994.
Seda väravat sulgesin ma esimesel suvel igal õhtul - et moodustuks sümboolne turvaline ring ümber aia kuusehekist maja juurde tagasi.
Algus oli 1994. aasta septembris, natuke enne Estonia hukku. Kui sellele aastale mõtlen, tuleb see tunne esimesena. Kui me Tuurus esimest korda käisime, ei olnud suur õnnetus veel juhtunud. Tartus ja Tallinnas toimus konverents „Teaduse ja religiooni dialoog“ ja selle pärast viibis Christoph Eestis. Tegemist on küll katoliku preestri ja jesuiidiga, aga siin kirjutades ma mingeid tiitleid ei kasuta, vaid nimetan teda nagu telesaadetes on vaatajale kombeks selgitada, lihtsalt eesnimega ja sina-vormis, sest me ei kohtu esimest korda ja oleme kõrvuti paksust ja vedelast läbi tulnud.
Polnud vähimatki plaani hakata Läänemaal talu pidama, külalistemajast rääkimata.
Aga minu laste vanaema otsis siiakanti suvekodu, sest nende pere suvituskoht oli olnud Kiideval Trossi talu aidas. Kuna omandireform muutis omandisuhteid, siis seda võimalust enam polnud ja nii sattus talle kinnisvarakuulutuses ette samas kandis asuv Tuuro talu. Mäletan, kui mamma mulle helistas ja ütles – ma leidsin ühe väga ilusa vana karjamõisa, sina suhtled nende sakslastega (sina käid selle Raja Teelega), äkki nad tahavad selle ära osta – meie jaoks on see liiga suur. Mina olin veendunud, et „sakslased“ ei taha seda karjamõisa osta, aga kohusetundlikult rääkisin sellest pakkumisest siiski Christophile. Ja tema otsustas samuti kohusetundlikult karjamõisa vaatama sõita. Ma ei tea, mis tema peas toimus – äkki kuskil mingi alateadlik mõttekene oli vaimulikeks harjutusteks kohta otsida? Nii me siis sõitsime kogu killavooriga – Johannes Esto ühingul oli siis vana kollane kaamel, Camel Caravan, Tartust Tallinnasse. Mingil arusaamatul põhjusel oli kaasas ka rotveiler Baara ja minu väike tütar Anna – tol ajal napilt kolmene. Võtsime Sinika tänavalt mamma Mareti peale. Mamma esines tõelise glamuurdaamina – valge jakk ja pärlid käisid komplekti. Maja müüsid Ridala sovhoosi mesinik Tatjana Aasanurm ja tema abikaasa Jaan Aasnurm. Tatjanaga suhtlen praegugi, sain tema käest väärtuslikke pilte sellest ajast, kui nemad veel majas elasid. Maja oli juba paar aastat tühjalt seisnud.
Paras padrik. Esimestel suvedel oli marjapõõsastest maja taga palju rõõmu, ehkki sellelt pildilt nad eriti välja ei paista. Sai lipata pannkoogi juurde vaarikamoosi noppima.
Edasi mäletan oma hämmingut – see ongi? Madal värvita maja, rohi rinnuni ja krundil mingid imelikud varemed. Aed täis värvilisi mesilastarusid ja roomiktraktor koos plaadiga seisis ka sealsamas rohus. Loomade piiramise võrkaiad, vildakas puukuur, jämedad puujurakad sees, ausõna peal seisev kuivkäimla selle kõrval. Sinna sisse minnes oli alati tunne, et ei tea, kas elusalt ikka välja pääsed või ei pääse. Aiasügavuses kõrguvad pirnipuud ja madalad õunapuud, see mis jäänud kunagise puukooli hiilgusest. Minul polnud tol ajal vähimatki kinnisvara hindamise kogemust ja ma ei vaadanudki seda nagu kinnisvara. Maja sees olid mesilaste pidamisest jäänud meevaha ja taruvaigu järele lõhnavad riiulid. Kui Toomas aastaid hiljem seda põrandat lihvis, tuli sealt magusat meevaha lõhna ja isegi nüüd, paar päeva tagasi, kui Anna lihvis vana lubivärvi maha esiku laelaudadelt, tundsime taruvaigu hõngu. Kuidas see taruvaik lakke sai, ei tea.
Vana mööbel oli majas üksteise peal. Keset maja kinnilöödud uks, mis maja poolitas ja takistas ühest poolest teise liikumist. Seega ei saanudki õiget pilti majast kui tervikust.
Ilm oli pilvealune, õhk oli sametine ja kergelt tuuline. Aias kasvas väike punaste õuntega õunapuu. Christoph ütles: “Maitsevad nagu lapsepõlves.“ Ämber oli kaevul kummuli. Lasin selle kolinal alla kaevu ja andsin koerale juua. Ja nüüd tulevad mängu kultuurierinevused – Christoph vaatas mind nagu rahvuskangelast, minu jaoks oli see aga loomulikem liigutus, mida sellel hetkel teha. Kaev, ämber, kauss, koer – moodusta loogiline rida. Jõin ise ka. Vesi oli hea. „Kas seda vett tohib juua?“ küsis Christoph ebalevalt. Mul ei tulnud seda mõtetki, et ei tohi. Ja küllap ilmus sel hetkel kõrvalmajast tädi Hilda kaelkookude ja ämbritega, elav näide sellest, et vett tohib juua.
Seda ma ei mäleta, millal me otsustasime
ostmise kasuks. Raha ka polnud – 40 000 krooni maksis see kahe hektari
suurune krunt koos majaga. Polnud mingit juriidilist keha ega ka ideed, miks meil
seda maja vaja on. Aga mulle tundub, et
vaikiv üksmeelne kokkulepe sündis sealsamas. Ostu vormistamiseni jõudsime sama
aasta 20. detsembril. Christoph oli selleks ajaks juba mitu aastat erinevates
majutuskohtades andnud harjutusemeistrina suviseid vaimulikke harjutusi Eesti
katoliiklastele – jesuiidid valdavad seda kunsti ja harjutusi nimetatakse
Ignatiuse vaimulikeks harjutusteks. (Mingi koha peal kirjutan hiljem harjutuste
mõttest ja nende korraldusest pikemalt.) Lühidalt aga – Ignatiuse vaimulike
harjutuste tegemine nõuab vaikust ja vaikimist nii umbes nädala jagu päevi ja
parem on, kui samal ajal mingi diskotümps või peohääled ei kosta. Esimene
sellelaadne vaikuselaager oli Valgemetsas 1992, teine Lepaninal 1993 ja kolmas
Pühajärvel 1994, ehk siis viimane laager oli ka selleks hetkeks just suvel
toimunud.
Vaikuselaagri hommikusöök Pühajärve puhkekodu sööklas juulis 1994.
Selge oli, et majutuskohad ei saa piisavalt arvestada vaikimise spetsiifikat ja liiga kalliks läheb ka maksta. Eestlased olid tol ajal ju vaesed. Aga siin - Läänemaa mets, meri ja taevas - kõik on olemas ja vaikust piiramatult. Kui lõpuni aus olla, polnud sellega ikka veel mingit selget plaani paigas. Raha maja ostuks andis Johannes, Christophi noorem vend. Kui tema poleks seda teinud, siis me praegu ilmselt Tuuru karjamõisa ei renoveeriks avatud kogukonnakeskuseks ja külalistemaja poleks ka olemas. Nii et mingis mõttes sai kõik alguse Johannesest. Sest Johannesele oli kohe selge, et seda maja hakatakse moel või teisel vaikuselaagrite jaoks kasutama. Ilmselt ta tundis oma vanemat venda. Ta ütles, et on oma hariduse saanud jesuiitide juures ja tahab selle eest midagi tagasi anda. Johannes oli/on Berliinis religiooni- ja muusikaõpetaja, hingega pedagoog, väga armas inimene. Aga ta ei tahtnud seda maja endale osta – nii sain esimese omanikuna kirja mina. Mina ka ei tahtnud - aga olin valmis „tankist“ olema, kuni tekib selgus, mida edasi teha. Ja nõnda see oli selle ajani, kui ma enne pikemat Ameerika-reisi aastal 1999 kinkelepingu tegin ja maja tol ajal juba olemasolevale ja külalistemaja ehitavale Cimmermanni seltsile edasi kinkisin. Nii sain rahuga lennata, sest paljugi, mis reisil olles võib juhtuda.
Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis tegelikult ostsime me Johannese raha eest suured punased hapud õunad – seda õunapuud kutsume me praegugi Christophi õunapuuks ja kui Christoph ei juhtu sügisel õunte valmimise ajal siin olema, siis olen talle vahel pakiga paar õuna saatnud. Ja siis me ostsime veel Läänemaa sametist õhku. Ja lisaks salvkaevu puhta veega. Karjamõis? See tuli paketiga lihtsalt kaasa. Aga siis me veel ei teadnud, millega ennast sidusime.
Postituse juures olevad vanad pildid on Urmase tehtud. Korra käisime Madise ja Urmasega samal sügisel karjamõisat veel vaatamas, et saada ekspertarvamus, ja siis sellele vastupidiselt tegutseda...