Jeh. See järjejutt ennemuistsetest aegadest läheb loomulikult edasi, sest ajavahemikku lahutab varsti 25 aastat. Tänane päev on lootusrikas. Oleme lõpuks muinsuskaitse, päästeameti ja riigihanke nõuded kõik täitnud, ehituslepingu sõlminud, tohutul hulgal eelnevaid töid vabatahtlikus korras aasta jooksul ära teinud, et ikka lepingu mahu sisse sobituda ja nüüd on reaalne lootus, et need „pisikesed töökesed“, mis meil teha on, ka tähtajaliselt tehtud saavad.
Kuigi me tegime eelarve arvestused ehitustabelite järgi, tulid esimesed pakkumised riigihankes aasta-poolteist tagasi sedavõrd meie rahalisi võimalusi ületavad, et leping õnnestus sõlmida alles kolmanda riigihanke järel 2018 maikuus. Kaks esimest riigihanget ebaõnnestusid.
Juba 2017 aasta veebruaris kolisime vana maja täielikult tühjaks. Tellisime merekonteineri ja panime säilitamist vajavad asjad sinna hoiule. Sinna läks hoiule ka suur ümmargune tammelaud, mida kõik teavad, kes vana majas köögis selle ümber istunud on. Ütlen "vana maja" sest külalistemaja valmimisega sai karjamõisast „vana maja“. Laename vanast majalt tuletikke või Sirley töötab vana maja aias. Ma lähen vaatan, mida vana maja loomad teevad jne. Omavahelises kõnepruugis kasutame ikka seda väljendit. Suur hulk vanasse majja kogunenud rämpsu sai põletatud, suur hulk mittepõlevat staffi prügikonteineriga minema saadetud, suur hulk ära antud. Kummaline, kuidas mittevajalikke asju koguneb ja kui hea tunne see on, kui neist vabaned. Mul on ettepanek – mängime seda mängu teistpidi – võidab see, kes on suutnud enne surma kõige rohkem asju ära anda.
Arvasime, et meil on kiire. Oligi. Möödunud aasta lõpus hakkasin väga halvasti magama, sest süda nii valutas. Kuigi ehitusprojekt oli valmis ja ehitusluba oli ammugi käes, selgus, et päästeamet nõuab maja vastuvõtmiseks siiski laiemat treppi kui meie muinsuskaitsealune pööningule viiv trepp. Muinsuskaitse seevastu kinnitas, et vana trepp on väga väärtuslik ja tuleb säilitada. Nii me siis otsisime kompromissi, kuidas see kõik välja hakkaks nägema, et kõik rahul oleks, meie ise ka. Uus projekteerimine, uued kinnitused nii muinsuskaitselt kui päästeametilt, uued ehitusload, uus riigihange. Ja seda kõike 2018. aasta alguses. Täiesti meeleheitlik olukord tekkis, no jäta või maja restaureerimata ja projekti raha kasutamata, päris tõsiselt kaalusime seda varianti. Iga kinnitus võtab oma aja ja aeg hakkas otsa saama. Mingil hetkel arvasin, et me ei saagi oma paberimäärimisega valmis ja allesjäänud ajaga ei jõua ehitada. Ja loomulikult pole praeguse ehitusbuumi ajal ka ehitaja leidmine just väga kerge ülesanne. Meeles tuleb pidada, et vanad põrandalauad olid juba lahti võetud ja kuuri alla üles laotud, põrandad olid juba tühjaks kaevatud, suured kivimürakad liiva seest majast välja veeretatud, laudis maha võetud. Päris muljetavaldav, milliste kivirahnude otsas me kõndinud olime, ise seda teadmata. Need kivid olid meie põranda all ja nüüd ootavad nad õuel oma saatust saada veeretatud kas kiviaeda või kuhugi mujale väärikasse kohta.
Maja ise nägi sügiseks 2017 välja nagu tondiloss, tühjades akendes tuul ulgumas. Kui ma õhtuti külalistemaja poolt vana maja poole vaatasin ja ühtegi tuld sõbralikult põlemas ei näinud, läks meel kurvaks ja julgus kippus ära kaduma. Külalistemaja projekteerimisel ei olnud esialgu arvestatud, et vana maja ja külalistemaja vahel oleks silmside ilmtingimata vajalik. Kui üllatusega selgus, et lõunakaarde polegi külalistemajale aknaid projekteeritud, lasime köögile ja Kõrkjate toale aknad juba laotud seina sisse lõigata. See oli õige otsus. Aastate jooksul olime harjunud siiski iseseisvalt, aga vastastikku arvestades üksteist läbi õunaaia silmas pidama ja teadma, mis kuskil toimub. Naabrivalve Altmõisa variant. Nüüd sügispimedusse vaadates küsisin endalt, kas oleme hakkama saanud millegagi, mida enam hallata ei suuda? Peaasi, et majavaimu ära ei pahanda, ja kus ta seal õieti olekski praegu? Ja me ei taha ju uut maja, me tahame, et vana maja väärtused välja tuleksid ja nähtaval oleksid. Aga ausalt öeldes saba värises ikka kõvasti ja tundsin ennast nagu hasartmängur enne suurt panust, et ei tea, kuhu poole kukub ja endast ei sõltu enam midagi.
Möödunud aasta vihmane suvi ei sisendanud just erilist optimismi. Maja väljastpoolt suvel 2017.
Aknad eest ära, uksed lahti, välislaudis puudu. Kas pole kole? Aga õnneks on vähemalt kass Päts pildil, see annab lootust.
Vahekööki enam pole, on suur saal akendega kahte ilmakaarde. Tapeedi all peitub ehk midagi põnevat?
Kivid ja täide läksid transportööriga välja. Päris äge oli vaadata, kuidas väike kopp majas ringi askeldab ja igale poole mahub. Käsitsi poleks me seda tööd enne ehituse algust teha jõudnud, liiga vähe mehi aerude juures. Naabrimees Teet tuli appi ja majandas väikese kopaga rõõmuga.
Siin oli köök. Loodetavasti saab taaskord olema. Kell ja kalender ripuvad vapralt seinal.
Kahjuks ei lase see pilt ennast suuremana näidata, aga minu meelest on väga meeleolukas. Vabatahtlik töö enne ehituse algust käis aegajalt ööselgi, et vundamendid välja kaevata ja põrandad betoonivaluks ette valmistada.
Et täna saaks kirjatüki lõpetada kuskil loogilises kohas ja et lugeja liiga palju ei muretseks, siis kinnitan, et praegu käivad tööd ja paistab, et hästi käivad. Kolmandal katsel riigihange õnnestus. Leping on allkirjastatud ja graafik olemas ja ilmselt me saame esimese etapi õigeaegselt valmis. Esimene etapp tähendab seda, et praegusele esimese korruse ja välisfassaadi renoveerimisele peaks järgnema teine etapp, mis hõlmab katust ja pööningukorruse kasutuselevõttu. Teine etapp peaks valmis olema järgmise aasta augustiks. Aga nii kaugele ma praegu ei muretse. Sellele ma mõtlen homme.
Vundamendid on seestpoolt kontrollitud (kõvad), liiv sisse veetud, tihendatud, penod ja torud paigaldatud. Need on esialgsed tööd. Lõpptulemuseks peaks olema valmis esimene korrus, korralikud küttekolded ja korstnad, põrandaküttevalmidus, põrandate betoonitööd, vana põrandalauda niipalju taastada kui võimalik, aga kui palju võimalik, selgub tööde käigus. Akende restaureerimine ja vajadusel väljavahetamine, kena eeskoda klaasakendega, palkide vahetus, kus veel vaja ja ehituse käigus välja tuleb, laed ja lagede soojustamine. Rohkem ei meenu praegu. Teises etapis tuleb katus ja teine korrus, aga kelle me selle omafinantseerimiseks maha müüme, seda veel ei tea. Ilmselt selle müüme, kes kõige hinnalisem on. On pakutud, et koer Villu.
Tänaseks aitab. Tööd on vaja ka teha, mitte ainult minevikus uidata. Proovin pilte leida. Kahjuks ei ole päris algusaegadest eriti pilte olemas, oli selline eelajalooline aeg, mil isegi mobiiltelefone polnud. Aga midagi ma olen leidnud ja need on ilusad pildid ja jagan neid oma postitustes edaspidi teiega.
Ja kuna see postitus on tegelikult kirjutatud juba juuni alguses, siis ütlen etteruttavalt ehk juuli lõpus, kus me hetkel oleme, et praeguseks ehitusjärg kõvasti edenenud ja ajaline valmimine paistab võimalik.
Aga kannatagem ära see segane kronoloogia, loodan varsti ehitusele järele jõuda.