Vaikuselaager on möödas. Kõrsikute kontsert Altmõisa külalistemaja 15. sünnipäevaga tükkis on nüüd ka õnnelikult minevikuks saanud.  Me meelega ei teinud külalistemaja sünnipäevast suurt numbrit. Kutsutuid ei olnud, aga tulla võisid kõik. Tulid 152 suurt inimest ja lapsed lisaks, kahtlustan, et ikka kõrsikute pärast peamiselt. Aga noh, ega me kadedad ka polnud, Haapsalu linn toetas kontserti ja nii saime piletihinna Topu Rannaelu MTÜga koos viisakalt all hoida.  Kerlini kindlal juhtimisel valmistasime pisikese puhveti võileibade, wrappide, salati ja kookidega.  Mulle endale küll meeldis, tegelikult ikka väga meeldis.  Vanajumal polnud ka lätlane, andke see võrdlus, mu Läti sõbrad, mulle andeks. Eelmisel päeval oli hirmus tuul ja järgmisel päeval oli paduvihm, aga meie saime mõnuleda ehtsas suvesoojuses ja päikeseloojuses. 

Christoph lükkas oma tagasisõidu Saksamaale järgmisele päevale, et ükskord ometi pidustustel kohal olla. Ta ilmselt vaatab aegajalt suuril silmil enda ümber ja küsib endalt - kas mina olen selle kõik teinud? Otseselt mitte, aga kaudselt küll.  Siis, kui külalistemaja ehitusega alustati ja esimesed kaevetööd ja kruusakoormad edasi-tagasi vurama hakkasid,  ta ka küsis - kes selle ilusa aasa nüüd sedamoodi segi on pööranud ja mida need autod siin sõidavad? Ega sel ometi meiega mingit seost pole?

Christoph ja Ewaldus.

Takistusriba Tuuru - Läti- Leedu - Poola - Hannover läbis ta seekord 27 tunniga, keskmine kiirus 95 km/h.  Pole paha sugugi. Kõige kiirem sõiduaeg olevat olnud 25 tundi ja kõige pikem 40 tundi, aga see oli siis, kui Poolas polnud veel korralikke teid. Kaks korda olen ma ise ka selle sõidu kaasa teinud. Kohale jõudes oled nagu puuhobune ja kaassõitja kannatab ju alati rohkem. 

Teen nüüd ehituses arenguhüppe.  Jätan hea jupi vahele, sest pole enam mõtet kirjeldada seda, kuidas keegi mõne laua seina lõi, kui kõik on peaaegu valmis. Või kuidas võtta. Ehitus tundub mahajäetud, aga see on petlik. Kuivab. Saime kuivamiseks aega juurde. See on kõige tähtsam. Nagu (pae)kivi oleks langenud südamelt.

Loodan peatselt jälle pottsepp Tiitu askeldamas näha. Temal olid vahepeal edasilükkamatud perekondlikud sündmused, üks poisslaps ootas sündimist. Usun, et see on nüüd juba juhtunud. Tore, eks me kuuleme siis, mis lapse nimeks sai!

Ehitusjärelvalve käib iga päev objektilt läbi. Allpool on valmis ahjust ka pilt.

Pisiasju pole olemas. 

Pliit ja soemüür, ahi on valmis, tulemas leivaahi, kamin ja vana ahju restaureerimine-ümberehitus. Alguses mõtlesime, et kamin võiks olla krohvitud ja suhteliselt väike, kuigi kahest küljest avatud. Praeguseks oleme jõudnud selleni, et kamin tuleb tavalistest ahjupottidest ja mitte liiga väike, muidu ei hakka korralikult tõmbama, nagu pottsepp Tiit ütles. 

Ma ikka imestan neid meie meistrimehi, kui nad kuulevad jällegi mingit soovi, mis reaalsusega kokku ei käi ja siis tasapisi teada annavad, et kui teha nii, siis saab nii, aga kui teha naa, siis saab parem. Või kui Margus ütleb –  nii teeme, nagu sulle meeldib – siis ma tunnen ennast peaaegu et maailma valitsejannana, aga õnneks on mul ikka niipalju oidu olnud, et aru saada, et minu meeldimine ei loe (peaaegu) mitte midagi. Teha tuleb nii, nagu on kõige parem, nagu ehitusjärelvalve, muinsuskaitse ja sisekujundaja lubavad ja see läheb siis minu meeldimisega ka kokku. Nii et ma olen väga ettevaatlik, hoidun igasugustest oma tarkusega otsustest, usaldan projekti (aga kontrollin). Mis mulle tõesti meeldib, on see, et ma tean nüüd, mis on selle maja sees, kuidas ta tehtud on, millised soojustusekihid on üksteise peal, mis on korstna sees, kuidas pannakse laetalasid ja kuidas see lõpuks kõik töötama saab. Elektrijuhtmetest ma muidugi aru ei saa, aga kuskil lõpeb igaühe kompetents. Peaasi, et elektrik saab aru.

Kuidas saab moos kommi sisse?


 Aga kommi sees ta on.

Pliit ja ahi kahekesi.

Lähiajal on ootamas plaatimistööd. Ja mõnus valik, milline hakkab olema puitpõrand. Jaanus on tegema hakanud välimist vundamendiosa. Taastada tuleb ka see penoplasti moodi sinine kate vundamendil, mille kanad kolm aastat tagasi ära sõid. (Need linnud on kujunenud kulukaks!) Pika arupidamise järel ja kõiki poolt ja vastuargumente kaaludes oleme isegi kokku leppinud, kuidas vundamendi kivid üksteise peale käivad.  Ja et oluline on kinni panna vundamendi ja põranda ühenduskoht, muidu hakkab tuul tuppa tulema. Kui vundament kaetud ja veenina paigas, hakatakse ka liiste ja lippe panema väljapoole, mis meeldib mulle samuti hullusti. Oodata pole enam midagi. Peaks saabuma veranda ja aknad, aknad ootavad sepishingesid.  Nii palju toredaid asju ees ootamas, tunnen ennast nagu laps kommipoes.

Pea tolmupilvedes.

Krohvija on meil ka oma ala tipp. Seda on näha sellest, kuidas ta töötab. Ega ma eriti ei imestanudki, kui kuulsin, et ta oli koos Saviukumaja meestega käinud Kataris emiiri maja krohvimas. Ütles, et seetõttu pole meie selle aasta suvi midagi erilist, Kataris olevat ikka tunduvalt kuumem olnud.  

Hommik.

Käisin vahepeal väljas šaakalite peale karjumas. Kassid on küll kõik toas, aga aknal on sääsevõrk ees ja mine tea, äkki ronivad šaakalid sealt sisse. See on natuke nali ja ei ole ka. Nii ligidal nad pole varem olnud, ilmselt huilgavad vanal maasikapõllul kuuseheki taga. Hakkan akent kinni hoidma, eks sügis on ju ka tulekul. Mitte et mina šaakaleid kardaks, aga kasside pärast on hirm küll, nad on harjunud põldudelt hiiri küttima. Villut ei saa ka lahti lasta, siis on ta jälle Panga külas külas. No on küll lugu, koera oleks vaja! Kui meil Molli ja Pontšo olid, siis me ei teadnudki, et rebased on olemas. Ükski elukas ei julgenud õuele tulla. Tõsi, šaakaleid siis Läänemaal veel polnud. 
Ajalukku kaevume edaspidi.