Kirjutatud 17. juunil

Kuivamine on selle ehituse juures kõige kriitilisem koht. Ideaalsemaid tingimusi kui sel suvel annab kuivamiseks muidugi leida ja ei leiagi vist mujalt kui kõrbest. Läbivalt oli meil kolmkümmend kraadi kuuma. Ehitajad tänavad õnne, et majas päike otse peale ei paista, aga ikka näevad nad välja nagu ujumast tulnud, tunked miskipärast seljas.  Majal on aknad  eest ära, tuul tõmbab ja lae peale pole veel pandud soojustust, igalt poolt puhub korralikult läbi. Nii see jääbki kuni viimase hetkeni, et rohkem kuivaks. Ka lubikrohviga krohvitud seinad vajavad kuivamist vähemalt kuu-poolteist, enne kui järgmine kiht peale pannakse. Betoonpõrand kannatab kõndimist kohe, aga lauaga katma hakata saab kõige varem samuti kuu aja pärast, ideaalis veelgi hiljem, ideaalis lausa novembrikuus.

Kiviplaadid, mille Heli leidis ja millele mina ei suutnud ei öelda, on just nagu meie maja jaoks tehtud ja ka muinsuskaitse jäi nendega rahule. Heli ütles: „Näitan sulle alguses kõige paremat võimalikest, siis võime vaadata, kas äkki kuskil on midagi, mis oleks soodsam, aga sobiks ka.“ Seepeale ajasime terve Tartu linna läbi, Lätti ei hakanud siiski minema. Mida edasi, seda kindlamaks sai esimene pakkumine. Inimene oma vigadest vahel natukene õpib - külalistemaja puhul on mõned põrandad, mille praegu laseks kindlasti teisiti teha - ei hoiaks kokku. Just need kohad, mida ei hakata välja vahetama ega muutma niipeagi, peaksid saama eriti hoolikalt valitud.  Aga see oli siiski 15 aastat tagasi tehtud valik, ja nagu Heli ütles, igal ajal on oma materjalid ja vastu on nad pidanud siiski siiani.  Peaasi, et põrand on puhas. Aga on isu ilusa ja vana maja ajalooga sobiva plaadi ja põrandalaua järele.

Selline kiviplaat mõlgub mõtetes ja on juba ära tellitud ka. Selle järgi paneb Heli muud värvid paika kindla käega, nagu pildiltki näha on.

Kiviplaat läheb kööki, esikutesse, majapidamisruumi ja trepihalli külaliste sissetulekuks. Muu põrand on puit, ei tea veel, kas laud või parkett, sõltub natuke sellest, kas saame kuivamiseks aega juurde või ei. Õhuke laud laseb endaga natuke rohkem mängida, parketti märjale põrandale panna oleks selge rumalus. Ja sõltub jälle ka sellest, kas midagi on täpselt meie maja jaoks sobiv.  Selle tunneb ära, kui näeb.

Valada tuleb ka ahjude ja pliidi alused ja ka kaminaalune. Ja juulikuus on pottsepp kohal. Juuli on ju kohe. Ja vist ikka saamegi valmis selle maja.

Kassid - ikka vana hea Viktor Orav, Mõš ja Picasso - nihverdasid mulle lootusrikkalt vastu sääri, kui üle torude ja restide hüppasin ja enne betoonivalu igast nurgast pilte tegin. Küllap on ka kassidel olnud keeruline uue elukorraldusega harjuda, aga nad on hakkama saanud. Eks nad soovivad jälle täieõiguslikeks pereliikmeteks hakata. Hiiri sellises hästikindlustatud majas enam loodetavasti ei ole, aga õues ikka mõni on. Tegelikult harvendas Picasso koos Sirleyga hiired juba ammugi ära, nii et neid pole olnud juba vist kümme aastat. Algusaastate hiire- ja rotimürglit lagede peal ja seinte vahel enam ei mäletagi. Siis tundus, et kohe närivad augud seina sisse ja kukuvad karjakaupa pähe. Arvasin, et palgid on ära näritud nagu saepuru, aga ei olnud midagi sellist näha, kui seinad lahti võeti. Täielik mõistatus, millega nad seda mürglit siis korraldasid. Äkki meil ikkagi kummitab, nagu mõned räägivad? Sellisel juhul aitas kummituste vastu väga hästi punane kass majas.

Christoph rääkis, kuidas kord hiir tuli vaheköögis pliidi tagant välja, kiirendas ja ei võtnud ümber pliidi nurga kuidagi kurvi välja, jäi nagu multifilmis ühe koha peale sibama, enne kui suuna õigeks sai ja kadus. Teine klerikaalne filmilugu oli õde Brigittaga, kes meil puhkamas ja vaikuselaagrist osa võtmas käis. Mina olin ära ja õde ööbis üksinda vanas majas, mis oli temast väga vapper. Tema eest pidasid hoolt Merike ja Reet. Keset ööd helises Merikese telefon ja paanikas õde, kes ei osanud väga hästi inglise keelt, rääkis midagi mikimausidest ja sellest kuidas mikimausid jooksevad. Selline teade tekitab küsimusi, millele ei oskagi nagu kohe vastust leida. Pikapeale sai selgeks, et need on ikka täiesti tavalised hiired, kes oma mürglit korraldavad.  Picasso oleks selle küsimuse kohe lahendanud.

Praegu on kassid pagendatud koos minuga Ullo savimaja alumisele korrusele, kus meil on väga mõnus askeetlik elu. Kuigi selle majaga sai alustatud varem, pole ta erinevatel objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel siiani valmis, ehkki nüüd tuult peab ja sooja hoiab. Aga need ei ole ka võrreldavad investeeringud muidugi. Lubatud - tegemata - aga nagu ütlesin, teeme selle ka ära. 

1996

Esimene talvelaager oli jaanuari alguses 1996. Meil oli sel ajal majavalvuriks ja töömeheks onu Kalju. Tema trauma oli selles, et Tšernobõlis käimine oli ta närvid ära rikkunud ja ta sai magada ainult siis, kui raadio mängis.  See tekitas laagrilistes hulga probleeme, sest ei saanud onu Kaljut ju kuidagi välja lülitada, ehkki ta magas eraldi väikeses toas.

Olin suvel olnud eriti sensitiivne ja hoolas ja korjasin maitseid igalt poolt kokku. Oli palju päikest ja iga asi, mis tehtud sai, andis kohe mingi tulemuse, midagi silmaga nähtavat ja käega katsutavat. Tol ajal oli moes jõulunaps – kõik valmivad marjad üksteise järel purki panna, suhkur ja viin peale ja siis seisma jätta.  (Ma arvan, et mingi versioon sellest on praegugi moes.) Jõuluks pidi valmis olema. Meil olid siis veel marjapõõsad ukse ees – mustsõstrad ja vaarikad, maasikaid sai ka kuskilt ja nii ma siis panin selle jõulunapsi sahvrisse seisma. Sahver! See on maailma kõige ilusam sõna – kui mõelda kõigile neile hõrgutistele, mis seal varju leiavad ja kui mõelda sellele, et see on koht, mis kannab üle pikad ja külmad talved. Ma armastan sahvreid! Ja praegu tuleb meil ka vinge sahver, sahvris on säilinud ka ilmselt üks maja vanemaid aknaid, mis restaureeritakse.  

Aga kui ma siis ühel hetkel enne jõulu oma marjapurki otsima läksin, polnud seda kuskil. Ajab ikka hinge täis küll. Onu Kalju oli selle nahka pannud – ütles süütute silmadega, et tal polnud midagi süüa ja ta oli selle kompoti pähe lihtsalt ära tarbinud. No mina küll ei usu, et vana napsumees aru ei saanud, et peale marjade ka paras annus viinuskat meele rõõmsaks tegi. Aga olgu, mis läinud, see läinud. See on veel üks väiksemaid kaotusi, mis elus ette tulnud.

Onu Kaljuga meil pikaks ajaks koostööd ei jätkunud. Ta oli meie juures sügisest kevadeni, vist ka varasuvel 97 veel, sest ma mäletan, kuidas me astusime suure sammu ajas edasi – palun naerge nüüd natuke - ja kolisime kuivkäimla õuest vöörusesse. Siiani olime käinud kempsus õues – selles vaevu püsivas ehituses, aga ma ei mäleta sellest erilist psühhotraumat.  Uue kempsu  ehitas meile onu Kalju. Ilmselt oli sel kohal kunagi kemps ka olnud, nagu väljakaevamisel aru saime, aga ma ei peatuks sellel pikemalt. Muidugi oli arengul mitu külge. Ei pidanud enam tormi ja tuisuga üle õue lippama, aga samas kippus eriti suvel esikus tunda olema, et kemps on majas. Aja jooksul proovisime igasuguseid rakendusi – alates tuhast ja lõpetades turbaga. Kuidagi see funktsioneeris. Kord, kui Reeda mobiiltelefon taskust kempsu kukkus, siis andis helistamine teada, et mobiilitelefon on kas levipiirkonnast lahkunud või väljalülitatud, mis mõlemad vastasid tõele.

Tasub muidugi meeles pidada, et esimesed laagrid – nii täiskasvanute kui laste omad -  käisid kõik sellesama kempsu peal. Jah, tundub tõesti, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Isegi kõhuhaigust mäletan ühel suvel, aga see oli mingi külas liikuv kõhugripp, mitte kempsust tingitud. Kuna meil käis pidevalt külas ka välismaalasi, siis said nemadki meie kempsuga oma maailmapilti laiendada.

Muidugi ei olnud alguses majas vett ka sees, isegi õuekraanis mitte ja ei olnud ka septikut. Samaariamees tuleb kaevult. Kaevu käsitlemise õppis ta kiiresti selgeks.

Et kempsujutuga lõpuks ühele poole jõuda, siis etteruttavalt kinnitan, et kaks, koguni kaks wc-d saime kaks aastat tagasi. Siis olime juba esimese palgiringi vahetuse teinud ja tundus lihtsalt arukas veel natuke pingutada. Aga praegu paistab, et kõik saab olema uus....

Suvel pesime nõusid õues. Christophile on alati meeldinud enda ümber korda pidada ja enamasti võttis ta nõudepesutöö endale. Siis möödasõitev külarahvas vaatas, kuidas keegi mees peseb keset õue kausis nõusid. Ja nii iga päev. 

Alustasin jutuga esimesest talvelaagrist. See ei mahtunud ära, jääb järgmiseks korraks.