Selleks ajaks, kui ma 24. juunil 1995 koos Anna ja viimaseid päevi kutsikateootel koeraga õhtul Tartust teele asusin, olid elektrijuhtmed juba välja vahetatud. Olin Tartust elementaarseid remonditarbeid kaasa ostnud, kõige lihtsamaid tapeete ja värve. Varsti tundsin kõiki Haapsalu müügikohti paremini kui Tartu omi, aga esimestel päevadel peale kohalejõudmist oli küll mõte, et läheks Tartusse tagasi, seal oli nii tore olla. Ei läinud tagasi, asususin aklimatiseeruma.
Sambla ehitustarvete kauplus asus näiteks teenindusmajas alumisel korrusel ja kaubamajas oli ka üks koht, kust sai osta kruvisid ühelt eriti väljapeetud daamilt, kelle nime ma enam ei mäleta, aga nägu on siiani meeles.
Esimesel öisel rännakul Tartust Tuuru eksisime paar korda teelt ja selle asemel, et Koluverest Virtsu poole keerata, sõitsime Ristile ja Haapsallu. Ei olnud GoogleMapsi ja mina oma tarkuset suudan kolme maja vahel ka ära eksida. Kohale jõudsime kell 5 hommikul. Väljas oli suur valge ja linnud laulsid nagu hullud. Sisenesime esiuksest, mis tegelikult oli lahti. Majas oli kõik nii, nagu meist jäänud. Pakkisin magava lapse kaminatuppa madratsile ümber. Kummalisel kombel mõtlesin sellele, et mis naabrid ütlevad, kui me kell 11 päeval veel põõname. Otsustasime teha näo, et oleme tegelikult juba ammu üleval.
Naabrid ei öelnud midagi, naabrid tegid järgmisel päeval sauna ja pügasid
muru ja sel esimesel jaanijärgsel päeval kostis nende õuest ka suhteliselt
valju muusikat. Mõtlesin hirmuga, et kui see nüüd nii jääbki, siis ma ei tea,
mis saab. Aga ei jäänud, pigem olen pidanud hilisematel aastatel kraasima oma
maja noori, et nad naabritel oma muusikaga mõistust peast ei põrutaks. Sel ajal
elasid vastasmajas veel vanaema ja vanaisa, ema ja isa ja nende tütar Karin,
kes oli Annast pisut vanem. Karinist sai Anna mängukaaslane. Vanaema ja vanaisa ja ka isa on üksteise järel
läinud ära teisele poole, aga Kariniga suhtleb Anna praegugi. Karinist on
sirgunud noor asjalik naine, kes tegeleb loodusturismiga.
Karin käis alati emal bussi vastas. Sealt nad siis tulevadki koos, õhtupäike selja taga. Ilus pilt, tehtud ilmselt aastal 1996, varem meil seda paekivirinnatist ei olnud maja ees. Ja järgnevatel aastatel polnud jälle mungalilli, sest 1996 oli ainus aasta, mil neid õnnestus kasvatada. Hiljem levis kapsausside hulgas kuulujutt, et meil on maja ees toredad kressid ja need pandi kõik rootsudeni pintslisse.
Olin ette kujutanud, et niipea kui laps linnakividelt maale saab, hakkab ta kohe rõõmsalt mööda aeda ringi jooksma ja rohuliblede ja oksaraagudega mängima ja mina saan teha suuri tegusid, pesta ja koristada ja otsida paar kohalikku remondimeest. Laps vaatas suurte silmadega üle pea kõrguvat rohumüüri ja marjapõõsaid maja taga ja ei liikunud minu jala kõrvalt sammugi. Teise jala kõrval oli Baara. Kuna Baara oli kohe kutsikad saav koer, siis vajas tema eelkõige kohta, kus rahus olla ja pesa teha. Vedasin kamina kõrvale tuppa hulga puid. Küdeva kamina kõrval Baara oma lapsed saigi 29. juuni öösel. Mina olin ämmemand. Esimene kutsikas sündis surnult, aga ülejäänutest kasvasid krapsud ja terved koerad. Tõupaberitega rotikad, viis tegelast. Muidugi oli nende järelt kasimisega parasjagu tegemist ja ma ei kujuta ette, kuidas seda linnakorteris oleks saanud teha.
Kuna ma mitte kedagi ei tundnud, siis jäi abijõu hankimiseks üle kohalik
ajaleht. Käisin toimetuses, ilmselt Anna kogu aeg kaasas, sest kuhu ma ta siis
jätta oleks saanud ja panin lehte kuulutuse: vajatakse remondimeest. Ei, ei olnud arvutit ega internetti! Telefoni ka polnud! Tuli ise kohale minna. Paar
pakkumist tuli ja need saabusid mulle postkontorisse, nõudmiseni. Leidsin
sellise Karlssoni-tüüpi tegelase, kes
väitis, et ta on remonti varemgi teinud. Aega hakkas väheks jääma ja võtsin
selle, mis oli. Pärast tuli küll kuidagi kaude välja, et Karlsson oli just parajasti
vangist vabanenud, aga õnneks ma seda siis ei teadnud. Tema nime enam ei mäleta. Ta kutsus endale appi kellegi semu, kes oli ostnud uued tossud, kandis neid
uhkusega. Haapsalu lossihoovis oli miski suurem kontsert või pidu sel ajal, kui
nad meil töötasid ja Karlsson rääkis mulle järgmisel päeval, et sõber olla ära
tapetud, et tossusid kätte saada. Vot selline elu oli meil siis.
Praegu hakkab tagantjärgigi natuke kõhe, aga alati ei olegi tarvis kõiki asju teada.
Karlssoni tingimus oli, et saaks korralikult süüa ja seda ta ka sai. Mul oli kahe plaadiga elektripliit koos praeahjuga ja muud ei olnud. Sellega saab ju teha kõiki maailma roogasid. Jaama poes oli sel ajal kõige parem lihalett, sealt ostsin aga liha ja tegin aga süüa. Kaubamajast ostsin saiakesi. Karlsson oleks hea meelega jäänud ka ööbima, aga selles osas olin resoluutne. Suured tänud, meil süüa saab, aga hotell siin ei ole. Nii ma siis vedasin igal hommikul Karlssoni linnast kohale ja õhtul jälle ära ja kollane kaamel tegi oma parima ehitusmaterjali veoautona.
Hommikueine kastani all. Kes teeb tööd, kes sööb. Näha on lillepeenarde algus seina ääres. 1995.
Karlsson pani kasutatavatesse tubadesse uue tapeedi ja värvis kõik ära, mida värvida oli vaja. Ka tegi ta korstnad korda ja puhastas lõõrid. Tapeedi panime vana tapeedi peale ja hea oli, et ei hakanud tapeeti krohvi või palgini maha kratsima. Ilmselt poleks meil olnud tarkust vanu kihte hinnata ja me ei oleks arugi saanud, et alumised kihid on kõige väärtuslikumad. Nii jäid alumised kihid puutumata, asjatundjad - Heli, Karin ja Nele on leidnud toredaid väärtuslikke bordüüre ja isegi tekstiiltapeedi jääke söögitoast, rääkimata vanadest ajalehtedest saksakeelsete ja eestikeelsete kirjadega. Tekstiiltapeet oli eriti tore - sinakasroheline kullaga! Öelge veel, et selles majas pole elatud ja oldud! Heli dokumenteerib need leiud ja suuremaid säilinud kihte saab ka raamituna tubades kasutada.
Tükike ajalugu naelapea ümber, mis ainult tänu sellele säilinud, et oli naelaga seina kinni löödud. Selline uhke tapeet oli kord söögitoa seinas. Ja millised road siis lauale kanti? Milline oli mööbel?
Vanemate magamistoa ehk meie mõistes naistetoa sein avab oma tapeedikihte. Ka see tuba saab tagasi algse sissekäigu otse kaminatoast.
Tapeetimise tulemusel muutus maja seest heledaks ja rõõmsaks, mis oli muidugi tinglik. Eks see oli selline „vaatame, mis saama hakkab“ remont. Nimetama peab, et esimesel aastal uue aastani kasutasime ainult poolt maja, sest nagu ma juba mainisin, oli kaminatoa ja vana pereköögi uks vahelt kinni pandud ja selles suures köögis elas Baara oma kutsikatega. Tema juurde sai kas otsauksest või siis läbi maja ringiga. Tegime koertele õue aediku ja tassisime kutsikaid päevaks sinna. Seda tegi ka Christoph, kes Berliini poisina on suhteliselt loomakauge, aga see-eest suur korra-armastaja. Ja kui need kakavad pallid sai õue viia, siis ainuüksi korra mõttes ta seda ka tegi. Koerad muudkui kasvasid ja kasvasid ja sügiseks oli mul tõeline tõupaberitega koerafarm. Muidugi tuli neile kodud leida, mis ka õnnestus.
Christoph ja koerafarm. Ilmselt olen mina selle pildi tol ajal algaja fotograafina klõpsutanud. Praegu ma küll Baarat kaadrist välja ei jätaks. Fotoaparaadis oli siis film sees ja pildid tuli teha paberile. Et neid säilitada ja blogis kasutada, olen teinud valiku ja siis sisse skänneerinud.
Esimestena tulid mulle enne vaikuselaagrit appi maja korda seadma Terje ja Ene. Terjel oli kaasas pisike Ebe Merit. Hakkasime maja ümbert pihta ja esimese asjana tegime akna alla lillepeenra. Ega seda ju vaja poleks olnud, aga see oli justkui märk – me oleme siin ja tahame, et siin oleks ilus. Ma arvan, et abilised olid nii nädalapäevad ja tekkis selline äge amatsoonide kommuun. Sest koristada oli tohutult ja jõudu sinna kulus. Oli ju ka nii, et kui ühe toa korda said, tapeeditud ja värvitud, siis sõitis kogu mustlaslaager järgmisse ja kõik algas otsast peale. Selleks ajaks, kui vaikuselaager algas, oli meil remondiring tehtud ja maja armas ja hubane. Ma ei mäleta, et me Terje, Ene ja lastega oleks mere ääres käinud. Me ei teadnudki, kus see meri on. Korra hakkasime seda küll otsima, aga kohalikud olid mere nii hästi ära peitnud, et esimesel korral kätte ei leidnud.