Veel 1994. aasta 20. detsembri varahommikul asusime Christophiga Tartust teele notari juurde. Kui päris aus olla, siis polnud meil õieti aimu, kuidas on kõige arukam kohale jõuda. Meie esimene tee läks üle Pärnu ja Lihula. Tee tundus tohutu pikk.  Selles mõttes saan aru neist inimestest, kes väidavad, et Tartu ja Altmõisa asuvad üksteisest väga kaugel. See võib nii tunduda, aga kui rohkem sõita, kulub tee lühemaks.

Põikasime maja juurest läbi, ehkki oli kiire. Maja oli loomulikult lukus, vaatasime akendest sisse ja katsusime uksi. No vähemalt oli ta olemas.

Aasanurmed olid kolinud Valgeväljale – kuhu täpselt, ma ei teadnud, aga tõenäoliselt oli mul neilt mingi umbmäärane juhatus. See, et me nad hämaruses sealt üles leidsime, liigitub imede valdkonda. Kui ma õieti mäletan, lüpsis Tatjana lehma ja polnud meid oodanud, kas enam või veel või üldse mitte. Notari aeg oli kl 16.00 ja notar oli Posti tänaval Marika Kiiver. Ma arvan, et me jäime kõvasti hiljaks ja ma pidin kogu oma veenmisjõu ja kompensatsioonimehhanismid kokku võtma, et kontor meie tehingu sel päeval siiski notariaalselt kinnitaks. Aga see sai tehtud. Läksime majaostu tähistamiseks sööma ühte kummalisse kohta, mis asus praeguse Hermani lähedal, umbes teisel korrusel tagantuksest. Ma arvan, et nad pakkusid friikartuleid hapukoore-ketšupikastmega ja mingit liha. Mul hakkab endast peaaegu kahju, kui ma mõtlen, et olen selliseid asju söönud ja arvanud, et see on hea. Aga olid sellised ajad.

Talv läbi sai Tuuru mõttega harjutud. Varakevadel hakkasin tasapisi valmistuma.

Mai 1995


Tol ajal oli tee ääres veel vana ait, praegu enam pole. 



Ei mäletanudki enam, et aed nii märg oli. Oleme aastate jooksul kraavitamisega palju vaeva näinud ja seda tegevust peab kindlasti jätkama. Meil on madal maa. Aga kui kraavid lahti ja vesi mere poole jookseb, siis saab selle maa ka üsna kuivaks isegi vihmastel aastatel. Sellist pilti nagu siin näha, enam õnneks pole.   

Kui esimest korda peale ostmist käisime 9. mail 1995 Anna, Baara ja Christophiga Tuurus, oli maja täiesti tühi. Vana mööbel oli ära viidud. Küttekoldeid me eriti ei usaldanud, aga kaminasse siiski tule tegime, sest väljas oli vinge tuul, noor torm. Jäime ööseks ja magasime väliriietega kaminatoas põrandal, madratsid olime kaamelisse toppinud ja majapidamisasju ka kaasa võtnud. Kohvi sai teha, vist sai ka putru keeta. Elektrijuhtmestik tundus eriti kahtlane. Selle vahetas esimese asjana välja A&T elekter, mis oli tol ajal juba olemas, aga sel esimesel korral oli kõik veel vana. Praegugi on alles üks lihtne laudadest riiul, mis vaheköögis seisis ja oli mõnda aega köögi süda, kus peal käisid kõik kruusid, potid, taldrikud. Säilitan seda nagu reliikviat. 


Vaheköök, näha slepe ja kõrvaltoa ahi ja pliit. Esiplaanil esimene riiul ja muu majapidamisvara.

Teisel päeval oli ilus ilm – nurmenukud alustasid kulu sees õitsemist, taevas oli sinine, päike paistis ja tuul puhus. Ma ei olnud kunagi näinud nii palju nurmenukke! Ja nad on ikka siin! Korjame neid igal kevadel külalistemajja tee jaoks ja endale rõõmuks. Sellest kevadpäevast  on mustvalgeid pilte ja ma mäletan seda päikesetunnet näos ja õnnetunnet südames, kui me tagasi sõitsime. Majal olid minuga juba plaanid.

Meeli ja Anna esimesel hommikul peale tormi vana maja juures.




Hakkasin vahepeal kahtlema, kas Baara ikka oli meiega kaasas, aga sellelt pildilt on näha, et oli. Ja pisike Anna sebib ka paremal tagaplaani puid vedava Christophi selja taga.


Ja selline õnnelik olingi. Ei raatsinud neid pilte ainult endale jätta.

Hakkasin tasapisi mõtlema sellele, kuidas maja sellisesse korda saada, et seal saaks vaimulikke harjutusi korraldada. Hankisin mingit mööblit – näiteks andis Kait oma vanaema kapid ja tigudiivani. Ostsin vanakraamipoest  lihtsa talulaua - see laud nüüd tuleb kindlasti uude kööki tagasi, tal on juba kohtki olemas. 

Mööbli kohalevedamine oli omaette ooper. Tellisin Tartus mingi transpordifirma ja pidin ise selle autoga kaasa sõitma. Panime koorma peale ja selle aja jooksul sain aru, et kui ma elama tahan jääda, siis sellesse autosse on parem mitte istuda. Ma tahtsin elada. Salongis oli niisugune mootorimüra, et see lihtsalt tappis täielikult ajutegevuse ja lisaks tuli summuti ots ka otse salongi. Tänasin ja loobusin ja sõitsin kaameliga sinna ja tagasi, üks ots 3,5 tundi. 

Altmõisasse tuli ka hull koorem humanitaarabi. Sealhulgas oli taldrikuid, mis teenivad meid vanas majas siiani. Muidugi on aegade jooksul paljud neist katki läinud, aga oma armastuse vanade ilusate segasummasuvila nõude vastu olen ma ilmselt saanud just sellest saadetisest.


Seda pilti tehes küll ei mõeldud, et aastate pärast saab küsida: "Mis on sellel pildil valesti?"


Ikka samad president Pätsi tammed tee otsas kui maamärk.  Ja muidugi ongi just see Altmõisa tee - külalistemaja laenas oma nime vanalt majalt. Olgu öeldud, et ühele vendadest kuulunud naabermõis, mis on küll tules hävinud, kandis nime Kõrgemäe. Arvasin, et Läänemaal on pool meetrit tõusu mägi küll, aga Tiit teadis, et see Kõrgemäe mõis olla ehitatud kruusaseljandiku otsa ja siis saigi nimeks Kõrgemäe. Ja teise venna mõis oli loomulikult Altmõisa. Millest nüüdseks on saanud Tuuru karjamõis. 

Ka seda pilti tehes ma ei mõelnud, et mul on seda millegagi võrrelda. Kui blogi jaoks pilte kaevama hakkasin, sain aru, et olen seda kaadrit juba kuskil näinud. Äge!