5. 29. juuli 2018

Mediteerivad mehed. Neid on augustis terve õunapuuaed ja mereäär täis. 

Vahepeal tuli nädalaks Christoph oma truu Audiga otse Saksamaalt Eestisse. Olin selleks ajaks juba parajalt metsistunud, aga tegutsedes üha õnnelikum. Polnud enam oluline silmi värvida, viisakas välja näha või mõelda, mida inimesed arvavad. Tartus ei käinud ma sel suvel ühtegi korda. 

Mulle meeldis roheline sõnajalg aknal. Mulle meeldis tohutult õhtupäike, mis vaheköögi aknast sisse paistis. Ja see meeldib mulle siiani. Imeline kohalejõudmise tunne valdas mind ja kuigi ma pole mingi tantsumeister, tegin selles ilusas õhtuvalguses mõned tantsutiirud, kinnitamaks, et majja, kus on tantsitud ja oldud rõõmus, kasvõi üksi, sinna jäädakse kohale ja sinna tulevad teisedki. Sellised väikesed valged taiad.

Praeguseks on vana ruumijaotus taastatud, ja see nn Christophi tuba, mille kõrval vaheköök asus, on seina lammutamisega kunagise suuruse tagasi saanud ja valgus on seal ruumis nüüd eriti ilus, sest kaks akent on lõunasse, üks  läände.  Fred Langeberg, viimaseid perepoegi, kutsus seda saaliks, sest see oli maja kõige suurem tuba omal ajal ja saab selleks jälle. 

Olin õmmelnud kardinaid nii kööki kui tubadesse, hoolega andnud hoogu koristamisele ja valmistanud ette toa, kus vihma korral loengut kuulata. Christoph oli Saksamaalt saatnud umbes 60 tooli, nii palju ei läinud meil vaja. Ühe tuppa panime hulga voodeid ja seda tuba nimetasime me naistetoaks ka siis, kui seal hiljem mehed magasid. Esimeste laagrite ajal magasid seal naised-lapsed ja see asus justkui nurga taga, põhjusel, et sinna sai läbi vaheköögi ja et otseuks kaminatoast sinna oli kinni pandud ilmselt juba ammu.  Mis iganes majas toimus, naistetuppa polnud midagi kuulda ja vastupidi ka.

Majas majutati pärast pererahva aastal 1941 Saksamaale lahkumist igas toas omaette leibkonda, lisaks oli kusagil ka punanurk ja sovhoosi kontor. Igal perel oli oma ahi ja vaheköök oli ühisköök, kuhu sai kahelt poolt.  Õnnelikul kombel jäi maha lõhkumata suure ahju fassaad, see jäi kaminatuppa seisma nagu seina osa, ilmselt keegi ei viitsinud sellega tolmutama hakata. Naistetuppa ehitati raudahi, mille lõõrid läksid vana ahju korstnasse. See ahi on nüüdseks muidugi kadunud, kuigi ainsana sai uue korstna meie ajal. Martin ladus.  

Vana ahi, mis siiani on olnud lihtsalt dekoratsioon. Uued ahjupotid esiplaanil praeguseks juba uuteks ahjudeks ja pliidiks saamas.

Pottsepal polnud just erilist usku meie ahju vana fassaadi taastamisse ja meelsamini oleks ta tahtnud uue ahju laduda. Uus asi ju ikka uus asi. Rollo ja Helerin võtsid ahjult värvi maha ja selgus, et nagu vanal inimesel, on meie ahjulgi mõned armid ja kortsud näos, aga muidu igati kena ätt. Ainuke kriteerium on tuleohutus ja pottsepp kinnitas, et see on tagatud, sest vooder tuleb nagunii sisse.  Ja kui väljaspool on mõni tükk karniisist puudu, siis on puudu, lepime sellega. Tõesti tore, et ahjust vähemalt üks külg alles jäi. 

 Avanevad 3D vaated.

Kui 2017 veebruaris lammutus- ja koristusjärg nii kaugele jõudis, et otseuks kaminatoast naistetuppa lahti võeti, siis oli see nagu avatud 3D ruum,  nii erinev sellest kinnisest suletud toast, millega seni olime harjunud.  Ja ka sellel toal on aknad nii läände kui põhja. Aknad mitmesse ilmakaarde on ägedad ja algne ruumijaotus ka! Nüüd on nii, et kui seisad köögiuksel, siis saad teiselt poolt majast välja vaadata! Nii vähe on õnneks vaja!

1995 aasta suvel õppisin tundma saksakeelset sõna Sense ehk vikat. Josef Riehl saatis oma kuuri alt kaks kõverate metallvartega vikatit, mis nägid välja nagu kosmosetehnoloogia. Kohalike puuvarrega vikatitega olin elus enne niitnud küll, aga nüüd pidin siis aiamaal endale ümberõppe korraldama. Olen siiani natuke uhke enda üle, aga tervet aeda niita käis mulle üle jõu. Lõpptulemus oli, et naabrimees Evald niitis oma traktoriga aia lagedaks, et esimesed harjutajad saaksid kuhugi oma telgid panna. Osavõtjaid oli 24. Teada oli, et sel aastal Christoph harjutusi ei saa kirikupoliitilistel põhjustel anda. Tema asemel tegi seda preester Karl Wolf Limburgist. Karl saabus temale tundmatusse kohta täie enesestmõistetavusega ja hakkas kogunenud lambukestega tööle. Karlil on selle peale annet ja oma annet on ta vahepealsetel aastatel lihvinud Jungi instituudis Zürichis. Ja nüüd on ta meil käinud ikka väga palju kordi harjutustemeistriks – ja õnnelikud on need, kes tema särava isiksuse väljas ja varjus on saanud iseenda ja Jumala tasakaalu otsida. Järgmisel aastal tuleb ta jälle. See on midagi, mis on kindel. Me küll kunagi ei tea, millal see järgmine aasta juhtub olema, aga me teame, et ta tuleb ja on taas sama hea kui alati või isegi natuke parem.

Karl vana maja ees.

Selle aasta Ignatiuse vaimulikud harjutused toimuvad Altmõisa külalistemajas, pange tähele - mitte aias telkides, kui te seda just ise ei soovi! - 12.-18. augustil. 

Juhendajad on Christoph Wrembek ja Anne Daniel-Karlsen.  On veel mõned vabad kohad. 

https://www.facebook.com/events/593659147677299/ - igaks juhuks link ka, äkki keegi otsib.
Kahekümne seitsme aasta jooksul pole vahele pole jäänud ühtegi aastat.  Osavõtjate arv on olnud tavapäraselt 9 – 20. Viimasel aastatel pigem rätsepatöö – osavõtjaid on 10+ või 10- ja igaühe jaoks jätkub aega.  Hetkel on vaikimine popp,  retriite ja meditastioone pakutakse igale maitsele. Igantiuse vaimulikud harjutused on kristlik meditatsioon aastast  umbes 1550, mis kõlab nagu kvaliteet. Praeguseks ajaks on harjutustes palju muutunud, aga  põhimõte on jäänud samaks - Kristuse ligiolus otsida vaikust kuulates vastuseid oma elu tähtsatele küsimustele. Maailm ei jää seisma, maailm läheb sel ajal sama lärmakalt edasi nagu tavaliselt, vaikus tuleb luua eneses, siis on kuulda see, mida tavaliselt ei kuule.  Pole statistikat teinud, aga igal aastal on olnud osavõtjaid erinevatest konfessioonidest ja ka inimesi, kes pole seotud ühegi kirikuga. Et kokku ei satuks jutupaunik ja tõsimeelne vaikija, proovime kõigile omaette toa anda. 

See pilt ei ole esimesest aastast, kuid siiski üsna algusest, vaimsus on sama. Lõpuõhtu peale nädalast vaikimist. Võib olla räägiti neil augustiõhtutel omavahel palju olulisi asju, võib olla oldi lihtsalt rõõmsad.

Christoph on kõik need aastad suvel ikka autoga Eestisse tulnud. Algusest peale - Saksamaalt Eestisse umbes 28 – 34 tunniga. Olen lõpetanud selle vastu protestimise, sest see ei aita. Polnud olnud ju mobiiltelefone, et teada anda teekonna edenemisest ja sellest, et kõik on korras. Siis oli teada, millal ta Hannoveris autosse istus ja millal eeldatavasti Eestis kohal pidi olema. Peaaegu, et oleks saanud tema järgi kella õigeks panna.

Ja ka sel aastal on ta juba kohal. Samamoodi - Hannoveris maja ees autosse ja Tuurus maja ees autost välja. Mõnevõrra liialdan muidugi.  Eks ta vist kaks tundi magab ka kuskil Poolas. See on, kui sul head suhted Christophorusega, teekäijate kaitsepühakutega, siis saad selliseid ekstreemsusi endale lubada.