6. 3. august 2018

9. juunil kirja pandud

Praegu käib veel viimaste penode panek suures köögis ja majapidamisruumis. Järgmisel nädalal tulevad esimesed arved, sest põranda ettevalmistustööd on tehtud ja peatselt saabuvad betoonivalajad. Priasse saame taotlusi esitada neli korda. Arvan, et selle aja jooksul, mis meile veel jäänud on,  meil üle kolme korra ei õnnestu, aga eks see paistab. Muidugi on rahadega kitsas, sest kogu raha meil ju pole. Förderverein, kes selle viimase projekti ka toetada on lubanud, on selleks raha kogunud juba aastaid, sellest ajast peale, kui sai selgeks, et kunagi me selle vana maja korda teeme. Loomulikult on omaosalus 40 % ehituse puhul väga suur raha. Äriplaani on ikkagi sisse arvestatud Pria rahade kiire liikumine – loodame, et see nii ka on.  

Penod ootavad põrandakütet ja betooni.

Küttetorud, raudarmatuur ja elektriuhtmed ja veetorud. 

Kahjuks vist ei õnnestu vanu põrandalaudu kasutada, ehkki nad on meil korralikult üles võetud ja kuuri alla seisma pandud. Esiteks pole veel leidnud sellist meest, kes oleks nõus nad oma paksushöövlist läbi laskma. Naelad ja liivaterad. Teiseks on väga suur osa neist laudadest visuaalsel hinnangul sedavõrd kõdunenud, et kokku saaks ehk ühe väikese ruumi vana põrandalauaga katta. Kolmandaks tuleks nad põrandakütte toimimiseks nii õhukeseks hööveldada, et sellega kaotaks vana paks laud oma mõtte ja selline kasutusviis oleks vanale materjalile ka ebaväärikas. Torud põrandas ehk põrandaküttevalmidus mõistlik lahendus, et me vajadusel saaksime seda tulevikus kasutada. See eeldab ka maaküttetorustikku õues, mis esialgu jääb teostamata. Ideaalis kuulen ikka pakase paukumist või vihmasabinat õues ja tule vuhinat ahjus, kaminas ja pliidi all. Kuna meil on ju selline avatud keskus tulemas,  siis maja potentsiaali realiseerimiseks ja võimaluste pakkumiseks oleme püüdnud leida koha ka leivaahjule. Nii et leivalõhna on ka juba nagu natuke tunda. 

Vana põrandalauda me lõkkesse ei viska, ära ei küta, maha ei müü. Meie muinsuskaitseline järelevalve Karin Kirtsi soovitas sellega katta köögi ja majandusruumi vahelise seina. Palksein seal kukkus lammutustööde käigus kokku. Eks see vist pidi nii minema ka, samasse seina tulevad ju puuküttega pliit, elektripliit ja teisele poole leivaahi ja söögituppa köögi kõrvale veelkord ahi.  Et ega seda palkseina sinna väga palju jääda ei saa. Millest on jälle kahju, sest väljapuhastatud sein majapidamisruumis oli väga armas ja temaga sai ära harjutud. Hanna Anett lihvis ja limpsis ja puhastas seda.  Palgid, mis sel kombel üle jäävad, kasutame kuskil mujal – kas mõne mädanenud seinapalgi väljavahetamiseks või kuhugi muusse kohta. Ma arvan, et neid armsaid kohti, mida eksponeerida saab ja millest me praegu veel ei tea, tekib nii mõnigi. Vana maja teeb kingitusi. Midagi pead ära andma, sest kõik asjad siin maailmas on kaduvad, aga mõne saad juurde. Sealt, kust ei oska oodata. Tuleb püüda antennid püsti peas ringi käia ja hea silmaga inimesi enda ümber hoida.

Üks lisaaken wc-sse-vannituppa tuli juurde. Samasugune, nagu teisel pool maja sahvriaken. Kui vaadata kõiki neid ajaloolisi täiendusi ja parandusi, mida vanad seinad praegu välja näitavad - mida on kinni pandud, milliseid marerjale on kasutatud - siis olgu peale see üks lisaaken.

Tegelikult on ju alumine palgiring juba kolm-neli? aastat vahetatud, aga üllatusi jätkub. Või mis üllatusi – mõned neist olid ammu teada. See koht maja katusel,  kust elektriliinid elektrikilpi tulevad, on vihmavett läbi lasknud. Esmaspäeval pean Imatraga kaubale saama, et nad tuleks ja lülitaks elektri ümber õhuliinilt maaliinile, siis saab ka palgid ära vahetada.

Siin on mul üks asi hinge peal, mida tahaks ära kaevata. See on oluliselt seotud väärtushinnangute ja minu meelest ka terve mõistusega.  

Meil oli kavas maaliin rajada juba päris pikka aega. Selge oli, et kui renoveerima hakkame, siis varsti tuleb vool naabri aiast posti otsast ära kaotada. Elektriliin tuli üle tee kastanivõra lähedalt. Paar aastat tagasi saime kirja ühelt firmalt kuskilt Otepäält, et nemad on võitnud riigihanke ja meie krundil tulevad elektriliinide alused puhastustööd. Mina kontakteerusin nendega ja uurisin, mida siis täpsemalt tegema hakatakse. Rollo võttis nendega ühendust. Ilmselt aimasime mõlemad halba. Ei, me natuke ainult võsa siin vaatame, midagi suurt ei tee, olge päris mureta. Ja siis ükskord oli ühel meie kahest õuekastanist ilus suur oks maha saetud, nii et võras laiutas tohutu auk. Hakkasin peaaegu et nutma selle peale. 

Siin on auk kastani sees hästi näha ja elekter jookseb samuti läbi õhu.

Need ei ole mitte niisama kastanid, need on selle maja kastanid, neid ei tohi niimoodi retsida. Kuna Ridala kastanitel (Panga keskuses) on miski pruunlehelisuse  tõbi küljes ja see levis ka meie kastanitele, siis uurisime targematelt ja hakkasime kastaneid selle vastu pritsma. Igal sügisel, kui lehed maas, pritsime oma kastanid lahusega üle, kutsudes selleks kohale korvtõstuki, sest muidu ei ulata. Sel aastal näen, et sellest on abi olnud - ei ole nii pruunikribulised. Muidugi tuleb ka lehed kastani alt sügisel minema viia ja ära põletada, sest pahalane elab seal sees, ideaalis võiks ka pinnast koorida. 

Kui ma perepoeg Fred Langebergilt kunagi küsisin, mida tema neist kastanitest mäletab, siis ütles ta, et tema lapsepõlves olid nad samasugused kui praegu. Praeguseks on kastan selle rüüstatud koha peale võsusid kasvatanud ja auk ei paista enam niiväga välja. Aga kui mõelda, et selle suvega pole enam mingit liini õhus ja see oli teada ja sellest oli räägitud, siis ma niisugust barbaarsust ja ülesõitmist ei mõista. Ja see pole ainus juhus mida ma otseselt tean - Toomase onu jõudis koju Põlvamaale just sel hetkel, kui saemehed olid õues, et tema kõige ilusamat kuuske maha võtma hakata. See kuusk pääses.

Kastanid sellel vanal pildil on juba olemas, ilmselt kolmekümnendad aastad. Ja veranda on veel olemas, selle teeme jälle. Küll on hea, kui on kuskilt vaadata.