Sain Christophilt oma mälule abiks tolleaegsed informatsioonikirjad,
omamoodi väikesed ajalehed, mis on mõeldud toetajate ja mõttekaaslaste
teavitamiseks Saksamaal.
Augustis 1995 on kirjeldatud „Tuuru eriprojekti“.
Christoph kirjutab:
„Lääne Eestis Haapsalu lähedal asuv ala on tulevikus kindlasti hinnatud puhkusepiirkond ja kinnisvaramaaklerite unistus. Haapsalu on väike, puhas, meeldiv linnake, kust saab laevaga üle mere saartele sõita. Haapsalus on supermarketeid, hotelle, häid kauplusi, aga veel ei ole seal võimalik vaateakende nautimisega ennast lõbustada.
Haapsalust 20 kilomeetri kaugusel oleme ühe hea sõbra toetusel (Johannes eelistas jääda tagasihoidlikuks)
saanud enda omandusse väikese krundi,
millel asuvad „härrastemaja“, kokkukukkunud kiviehitis ja lauda
jäänused. Ja lisaks on krundil veel maa-alune eluruum, mida on kasutatud
talvevarude hoidmiseks."
Vennakesed Ridala kiriku ees. Kord käis Johannes vaatamas, kuidas me elame ja aitas Christophil ka vaikuselaagri muusikaosa teha.
Siin ma ei saa teisiti, kui pean omaette südamest muigama. Ma usun, et Christoph ehk nägi Eestis nii tavalist kartulikeldrit elus esimest korda. Ilmselt neid Berliini kesklinnas tema lapsepõlves polnud. Kuna erilisi talvevarusid peale väheste kartulite ja mingil ajajärgul ka porgandite pole karjamõisas meie ajal olnud, siis enamiku aega on see „maa-alune eluruum“ tühjalt seisnud. Seal keldri peal kivide vahel elab aga märkimisväärsel hulgal nastikuid. Varakevadel soojade päikeseliste ilmadega võib näha muljetavaldavaid nastikukerasid keldri katusel kulu sees elust rõõmu tundmas. Ka nahkhiired on endale keldris kodu leidnud.
Kogemustega ehitaja karmil hinnangul polnud mõttekas vana maja enam renoveerida. Ilmselt üle kümne aasta maja enam vastu ei pea ja sedagi hea õnne korral, ütles ta.
Õnneks lähevad mõned asjad kõrvust mööda. Sest maja võttis meid nii kenasti vastu, oli nii tänulik iga liigutuse eest, mida talle sai tehtud, et see kümneaastane kokkukukkumise tähtaeg unus lihtsalt ära.
Christoph kirjutab: „Maja ja maa pakuvad uskumatult palju võimalusi – meri on 8 minuti rattasõidu kaugusel. Rand on kivine, turiste peaaegu pole, pole suuri laineid, soe, madal meri. Mere tõttu on suvel suhteliselt jahe ja värske olemine, talvel seevastu mõnevõrra soojem kui mujal. Asume otse Euroopa suurima linnukaitseala kõrval (ööbikute ja kägudega), seega looduskaitsealale midagi väga suurt ei ehitata. Praegusel ajal on ümbruskond suhteliselt üksildane. Meil on kaks lähemat ja üks kaugem naaber.“
Ja siis, ma ei usu oma silmi, seisab mustvalgel:
Me soovime, et tulevikus oleks siin kolm maja ja need majad võiksid praeguse visiooni järgi olla kasutuses järgnevatel viisidel. Olemasolevad majad tuleks ümber ehitada ja vastavalt sisustada. (Siin peab ta silmas ka kokkukukkunud kivimaja ehk aita, lauta ja karjamõisa maja. Uuest majast ehk praegusest külaistemajast polnud siis veel juttu.)
1) Vaimulike harjutuste maja, sisevaatluspäevade korraldamine, meditatsioonid -
tehtud 27 korda.
2) Võimalus pakkuda üksikemadele puhkuse veetmiseks kohta – tehtud, kõik lastelaagrid, mis algusaastatel vanas majas toimusid, kõik naistekeskuse laagrid, mis uues majas juba 6 viimast aastat igal suvel toimuvad. Ja mitte ainult üksikemadele, ka perelaagreid on meil olnud nii suvel kui talvel.
3) Niisamuti pakkuda võimalust vanadele inimestele siin puhata – seda nüüd päris otseselt ei ole sihikule seatud, aga gruppides, kes meil käivad, on sageli juba päris eakaid inimesi. Kuigi ma arvan, et Christoph seda ei mõelnud. Võibolla teeme kunagi vanadekodu, ka see plaan on mõtetes olnud.
4) Konverentsid ja koolitused ja seminarid
– tehtud, käivad ja jäävadki käima ja vana maja valmimisega tuleb sellele veel eriline kvaliteedihüpe juurde.
5) Saksamaa sõpradele võimaluse pakkumine puhkuseks
– tehtud, oleme paljusid sakslasi võõrustanud, häid ja veel paremaid sõpru ja tuttavaid. Ja eks see läheb ka edasi.
Selle kõik oleme ära teinud uue maja valmimisega, aga enne seda vanas majas alustanud. Miinimumprogramm on meil täidetud, nüüd on hea võimalus kvaliteedihüpe teha, kui vana maja valmis saab. Sedapidi seekord.
Aga ma arvan, et see mees on hull! Hull või selgeltnägija. Kas ongi nii, et soovid tuleb selgelt sõnastada ja teele saata? Mõned asjad on küll läinud teisiti, aga suund on äratuntavalt sama mis päris alguses. Minu mälus ei olnud see nii konkreetne, aga küllap vist tegutsedes ei mõtlegi alati visioonile ja missioonile.
Majad ei ole täpselt need, mis siis plaanis, aga laias laastus ongi neid kolm. Külalistemaja, vana maja ja lõpuks ka Ullo savimaja, mille ma vahepeal mõtetes juba suure kurvastusega maha olin kandnud, aga seoses karjamõisa remondiga ja sellega, et tegelikult polnud vahepeal kuskil vihmavarjuski olla, oleme selle võimalused uuesti avastanud. Sest kõik, mida sa vajad, on sul olemas – seda tasub ikka meeles pidada, enne kui hakkad uusi asju tahtma. Ma näen seal rõõmuga suurt potentsiaali ateljeeks-töötoaks ja see klapib imeliselt ansamblisse. Nii et töö siin otsa ei paista saavat ja savimaja saab ka korda.
Esimese suve meeleolud. :)
Lagunenud lauda koha peal on nüüd suur masinakuur, millest aegade jooksul
on samuti palju abi olnud, ehkki seal me ju inimesi ei majuta vaid masinaid. Ainus, mis sellega valesti on – kuur oleks
võinud olla majast eemal. Praegu on uue masinakuuri/töökoja kubatuur vana maja kõrval
liiga võimas. Olen mõelnud, et peaks kutsuma David Copperfieldi, kes optilise
illusiooniga selle kuuri nähtamatuks muudaks. Sest midagi muud ma küll välja ei
oska mõelda, metsa poole nügimiseks on see kast liiga raske. Mõni ronitaim
seina peal ei paranda vist visuaali oluliselt.
Märkan, et proovin pilte tehes kuuri kaadrist välja nihverdada. Siin üks pilt siiski on, aga siin ei ole vana maja peal. See-eest on laetalad, mida kohe paika panema hakatakse.
Veel ei ole selge, kirjutab Christoph, kes tulevikus peaks olema „Tuuru“ omanik. Kas Saksa Förderverein? Kas Esto-Ühing Tartust? Uus ühing? Praegu kuulub see sakslasest ostjale, kelle volitustega tegutseb Meeli Lokk (ehk siis mina).
Siin on peidus Altmõisa seltsi seeme, seltsi asutamine sai vältimatult vajalikuks enne külalistemaja ehitamise algust, aga sinna läheb veel paar aastat. Ja ilma täpselt juhitud juhusteta poleks see ka aset leidnud, sest asjaosalised ei tundnud üksteist ja ei olekski kunagi tundma saanud. Selleni veel jõuame.