8. 8. august 2018

Kirjutatud 26.juunil

Jaanipäev ja suured pulmad külalistemajas said ära peetud. Enne jaani saime vana maja tööde kohta esimese arve ja püüame selle Priasse ehk siis kõigepealt Kodukant Läänemaale ära esitada. Või kui nüüd varsti jälle mõni arve tulekul on, siis võiks selle ka ära oodata. Tööd on tehtud ja dokumenteeritud, nii et sellega peaks korras olema.

Kuigi külalistemaja naismeeskond annab endast alati parima, ei pääsenud minagi jaanipäeval töötamast. Pulmadega on nii palju tegemist, igasuguseid olulisi pisiasju ja füüsiliselt rasket tööd, kõike seinast-seina. Lisaks sattusid sel aastal just enne jaani koole lõpetama mu enda pesakonna kutsikad – Annast sai Tallinna ülikoolis keeleteaduste magister ja Säde lõpetas Tallinna muusikakeskkoolis põhikooli, olles seal klarnetit õppinud. Nii et kaks jaanieelset päeva olin ma täielikult hõivatud pereasjadega ja oleks ka imelik olnud, kui see kuidagi teisiti saanuks olla (…ka mul on oma elu…).

Õnneks saabusid Rollo ja Helerin Taanist jaanipuhkusele, mille nad veetsid vana maja ahju sooda-lubja seguga vanast värvist puhastades ja palkseinast tangidega naelu tirides. Ja Reelika ja Karl ja Terje tulid korraks läbi. Reelika ja Karl said endale lubjaeemalduse sahvri laest. Terje korjas kõikvõimalikke ürte ja heinu, nagu kunksmoorile kohane. Kõik, kes nina pistavad, saavad kohe mingi töö teha, tahavad nad või ei taha ja parem siis juba tahavad.

Vana ahjukülg.

Oli selge, et jaanituld meil ei tule, sest pulmaseltskond sai meie uhke lõkke endale. Viimase hetkeni polnud kindel, kas nemadki saavad tuld teha, põud, noh. Õnneks tegi jaanipäevavihm tule tegemise võimalikuks. Lõket ära anda polnud kahju, pigem hea meel. Soovin, et sel paaril läheks elus hästi ja nad elaks kaua ja õnnelikult! 

Pulmaliste jaanituli! Ilusat elu teile!

Kui mina oma tööpäeva lõpetasin umbes kell 23.00 õhtul, olid noored vanasse majja valged jõulutuled üles tõmmanud, valged küünlad süüdanud, laua pitslinaga katnud, vaiba maha pannud ja kõlaritest tuli mõnusat muusikat. Rääkimata heast toidust ja maasikatega jaanipäevakoogist. See oli kokku imeline. Õues oli jahe, viimased jahedad ilmad sel suvel vist. Suur avar ruum, hubane valgus, armsad inimesed. Ja jälle oli väga selgelt tunda, kui armas see maja on. Isegi siis, kui tal on üksnes betoonpõrandad all ja osasid aknaid pole ees. Ja kuigi minu isiklik aeg on selline, et mul on raske ennast praegu õnnelikuna tunda, siis õnnelik ma kahtlemata ühe väga selgelt äratuntava hetke sel jaaniõhtul olin. Ma arvan, et teisedki on koos minuga seda vastutusekoormat kandnud ja samal moel rõõmustasid ja tundsid kergendust, et asi liikuma hakkas. Pikk meie pidu ei olnud, jätsime jõulutuled põlema ja järgmisel õhtul olid meil tuled akendes.  Ma armastan sümboleid. Ja tulesid akendes.

Hommikul saabus Tartust Margus oma meeskonnaga aknaid restaureerima ja puidutöid tegema. Nad on korraga suure meeskonnaga peal ja puidutööd on nende spetsiifika, nii et loodetavasti saab juba varsti ilusaid aknaid näha. Aknalaudu on kasvavatud, et nad ei jääks uue välisseinaga võrreldes auku. 

Leppisime ka kokku, et akende puhul  püütakse kasutada võimalikult palju vana klaasi. Mitte kokkuhoiu, vaid autentsuse mõttes. Uueaegne klaas on sile ja sirge ja ühemõtteliselt läbipaistev,  samas kui vana klaas on voolanud natuke allapoole ja juba sünnist saati pisut ebaühtlane. Ideaalis tahaks mõned aknad vana klaasi kasutades restaureerida ja neid ühes seinas eksponeerida. Võib olla see kõlab liiga optimistlikult, klaas võib eemaldamisel katki minna, aga loodame. Tiit pakkus oma varusid ja Lillemäe Anne pakkus oma kuuri alt vana klaasi, eks siis paistab, kas Margus saab neid kasutada. Aja jooksul on maja aknaid uue klaasiga parandatud, üks klaas on näiteks puhvetkapi eest võetud. Seal on sees selline sisselihvitud pesakene, kust siis klaasi edasi-tagasi lükati. See lõhnab küll nõukaaja järele. Üldse tuleb majast nähtavale palju erinevaid kihte, et ära ei jõua imestada, samas seda oligi oodata. Ilmselt on ümberehituste käigus kinni pandud vanu uksi ja tehtud  suured uhked kahepoolsed tahveluksed asemele, millest üks viib fuajeest söögisaali ja teine fuajeest saali. Mooduvärk. Vaheköögi uks fuajeest on ka jumal teab millal rajatud, seda oli vaja siis, kui nõukogude ajal tehti igaühele oma kambrike oma ahjuga. Saalis oli kandiline raudahi ja ahju küljest läks slepe üle vaheköögi suurde ahju või sinna kohta, mis ahjust alles oli. Korstanpühkija õudusunenägu. Vaheköögi ukse asemel on nüüd tuliuus elektrikapp. 

Oli päris tavaline, et maja vaatama tuli inimesi, kes siin kunagi nõukogude ajal ja selle alguses elanud, nende hulgas märkimisväärne hulk Volga-sakslasi. Isegi Urmase vanaema koos Urmase väikese isaga olid peale küüditamiselt tagasipöördumist, kui neid oma koju ei lubatud elama minna, elanud mingi aeg just selles majas. Mis on ikka tõeline müstika, kuidas need asjad kokku saavad. Urmase isa ütles, et kui sügis tuli, küll oli siin pime ja üksildane. Ilmselt oli hinges samuti üksildane.  Täna just kuulsin, et meie majas olla elanud ka Igor Mang, sel ajal, kui ta Ridala sovhoosi mesinikuna töötas.  Ja peale tema veel erinevatel aegadel pool Ridala sovhoosi.

Nagu ma juba kirjutasin, siis kaminatoa ahjust on jäänud ainult fassaad ja meie ajal seda enesestmõistetavatel põhjustel kunagi köetud ei ole. Naistetuppa oli tehtud suure ahju lõõride peale väike ümmargune raudahi ja vahekööki oli sama ahju lõõride peale tehtud „pliita“. Eks ikka selleks, et kahest toast saaks korraga kööki ja kummaski toas saaks elada omaette pere. Saalist sai tulla ja naistetoast sai tulla. Arvan, et saali suurt ust keegi sisenemisel ei kasutanud, vaid elu käis läbi ühisköögi. Meiegi kasutasime seda alguses köögina, kuni avastasime, et tegelik köök on hoopis see suur ruum, kus on lagunenud ahi nurgas. 

Vaheköök 1995. Päris armas mu meelest. Selle Estoplasti lambi võtsin taaskasutusele, see rippus meie tulles juba laes. Pesin puhtaks ja panin tagasi. Taaskasutus siis veel popp ei olnud, aga mulle paisis, et see sobib meie lamburipiltdega kardinatega.  Ilmselt olin natuke ajast ees.

Ahjusid oli meie tulles tõesti igas toas. Üks oli saalis – see lagunes kõige enne ära ja me lammutasime ta maha. Sai pandud elektriradikas akna alla, aga ega see eriti ei kütnud seal talvel midagi. Viimastel aastatel oli nii, et talvel magati kahe soojaveepudeliga, üks jalgade all ja teine kaisus, ja täismundris - dressipüksid jalas ja villane müts peas. Eriti need, kes põrandal madratsil juhtusid magama. Saali ahju väljalõhkumisega läks igavikku ka slepe, mis ahju soojamüüriga ühendas. Järgmisena läks hingusele söögitoa ahi – seegi sai maha lõhutud. Tervitasin seda rõõmuga, sest lagunenud küttekolle on väga ohtlik. Seejärel sai välja lõhutud vaheköögi pliit ja sellest ruumist sai tervete närvidega inimeste magamistuba, sest need, kes läksid magama naistetuppa, käisid sellest toast läbi igasugustel kellaegadel. Viimasena jäi alles naistetoa ahi, sinna tegime uue korstna ja Martin tegi ka ahjule paranduse ja see kõik pidas lõpuni vastu. Lisaks oli küttekolle veel vanas karjaköögis – selle ruumi võtsime kasutusele alguses saunana ja hiljem dušširuumi-majandusruumi-WCna. Selle ruumiga oli sama lugu – olin õnnelik, kui saun lõpuks välja lõhutud sai – tundus mulle liiga ohtlik. Ja ilmselt oli ka.

Et nii jäi ahjusid üha vähemaks ja vähemaks, siis aitas novaatorlikult julge mõte ajutiselt külmast üle. Poisid, Ullo eestvedamisel, tegid majandusruumi/duširuumi/wc-sse rakettahju, mille kivist laotud soojatoru lookles kööki, moodustas seal mõnusa leige leso, läks läbi seina söögituppa, edasi üle terve toa korstnalõõri ja saatis sealt oma vähese järelejäänud sooja õhu korstna kaudu välja. Kokku, ma pakun, oma kakskümmend meetrit. See hoidis vähemalt mingi sooja hinguse pooles majas sees. Eriti meeldis kassidele selle peal külge soojendada, neil oli selleks aega ka piisavalt. Rakettahjul oli see hea omadus, et selle küttekolde osa sai ikka ja jälle lahti võtta ja uuesti kokku laduda, millega Toomas ennast korduvalt lõbustas, kui tundus, et enam ei tõmba korralikult. Rakettahju puhul on oluline rõhkude vahe, mis selle huugama paneb. Vähemalt pesuruumis oli ka talvel soe olla. Aga õnneks on sellise kütmise viisiga nüüd samuti ühel pool. Korstnapühkijad tahtsid alguses ikka kõigepealt tuurid lahti tõmmata, aga olles ehitisega tutvunud ja selle ohutuses veendunud, ütlesid, et olgu. Korstnasse jõuab tõesti ainult veeaur. 

Seega, nagu plaanitud, fassaadipotid jäävad kaminatoa poole vanad ja tahapoole tulevad tavalised uued potid. Tagumine suurem osa  peaks ära kütma naistetoa ja saali. Puhas laiskus ja elurõõm, meile jääb kütta suure maja peale sisuliselt kaks ahju ja pliit ja kamin.

Fred Langeberg rääkis, et tal oli lapsena kogu aeg kurk haige, sest ta magas saali nurgas, mida küttis seesama ahi. Aga ahi ei suutnud talvel saali ära kütta ja nii see vaene laps seal külmetas ja kurku valutas.

Kaminatoas, nagu nimigi ütleb, oli kamin ka. Punastest tellistest ja lakitud. Olen unustanud selle mehe nime, kes ta ladus. Elava tulega on see asi, et tegelikult sa varsti enam vormi ei näe, vaid näed ainult sisu – tuld.  Sellest hoolimata tahaksime taastatavale kaminale anda uue ahjuga kokkusobiva kuju, sest kaminatuba on pereköögi kõrval ju maja teine süda.  Kunagi oli kaminatuba selline kitsas läbikäiguruum viisaka fuajee, intiimse magamistoa ja kõigile avatud köögi vahel ja kaminat seal kindlasti ei olnud. Naistetuba oli aga vanemate magamistuba ja seal oli ka kuivkäimla. Seina sees on ka justkui mingi uksekoht selle koha peal. Kõik need imelikud uksekohad tekitavad tunde, et maja võis algselt olla ka väiksem.

Kummalisel kombel ei tundnud ma kaminas tuld tehes hirmu – vanas mantelkorstnas hubisev ja sooja andev tuli oli turvaline, kuigi kaminal puudusid uksed. Kindel seadus oli, et põlevat kaminat ei jäeta üksinda ja et kamina lähedal ei ole pabereid ja muid süttivaid esemeid. Olen nagu kanakull pähe lennanud ilmsüütutele inimestele ja korraldanud väikest viisi skandaali, kui minu arvates pole tuleohutusnõuetest kinni peetud. Oh, õnneks on see kõik nüüd möödas!

Kunagi oli ühest kaminatoa aknast tehtud otseuks aeda. Selles toas ainult üks aken oligi. Võib arvata, et see läbimurre toimus samuti nõukogude ajal, kui kaminatoa ja köögi vaheline uks kinni müüriti. No päriselt kinni just ei müüritud, aga oli suletud mingi papi ja laudadega. Meil kogunes kamina ette ikka inimesi istuma ja uksest oli aeda sissekäik nii, et ei pidanud tulema otsauksest või peauksest. Ma ei saa just kurta kummagi arenduse üle –  eriti tähtsaks sai see siis, kui uus maja tekkis. Vahel, kui külalistemajast on vaja kedagi vanasse majja saata, siis ütled, et teerada mööda edasi ja otse uksest sisse - viimati täna hommikul kahele rändfotograafile sai seda öeldud - (8.08). Paraku ei lubanud muinsuskaitse selle isetekkelise ukse ette rajada väikest klaasverandat, et natuke tuult ja vihma kinni pidada ja oma aiast-tuleku kalosse seal hoida. Et muidu kaob ära see arhitektuuriline eripära, mis meie karjamõisal säilinud on.  Ma arvan, et nad oleks võinud seda lubada, sest iga aeg muudab ehitist natuke. Sisemised ümberkorraldused, mis nüüd järjest paljastuvad,  on sageli tekitatud just funktsionaalsust arvestades.  Samas tuleb tänulik olla, et me akent ei pidanud taastama ja ust jälle sulgema. Aiapoolse verandakese oleksime teinud väiksemates mõõtudes kui paraadnapoolse veranda, aga kasutanud samu lahendusi ja aknajaotusi. Praegu on sellel kohal varikatus lubatud ja eks me selle ka teeme sinna. Loodetavasti saab uks soojapidav, siis pole ehk hullu.

Paraadveranda katuse kohta leidsin väga hea pildi, kus on peaaegu et näha ehitussõlmed, mismoodi need omal ajal tehtud olid. Just ütles Rollo, et Margus tahaks veranda katuse pikemaks ehitada, et hiljem lumi ja vihm ei pääseks puitosi kahjustama, aga ei tea, kuidas. Mina tõin skännimiselt tagasi pildid, mille olin valinud hoopis selle blogi vajadusi arvestades, ja mida ma näen! Vaidlus on lahendatud, katuse pikkus ja tala otsa kuju ju lausa üles pildistatud koos räästast rippuvate jääpurikatega, mis muidugi räägib midagi maja soojapidavuse kohta. Nii, nüüd siis olge mehed ja tehke järgi.

Veranda peaks siia tulema ja ehitussõlmed on ette antud. 

Valesti on läinud maaküttetorude paigutamine äravoolutrappide alla ja seda ei saa nii jätta. Õnneks saab seda viga saab veel parandada. Mu elukogemus ütleb, et küttetorud äravoolutrapi all on sisseprojekteeritud haisupomm majas, nii palju vett ei jõua trappi iial valada. Selleks peaks keegi kastekannuga seal kõrval seisma.

Heli käis vahepeal läbi, võttis jälle tapeediproove ja sukeldus lauahunnikusse. Ta soovitas teha vanadest põrandalaudadest mitte seinakatte, vaid hoopis lambrii akende alla, mida saaks hiljem ka maalida. Augustikuuks me maalimisega valmis ei jõua, aga see ei ole ka maja vastuvõtmise tingimus. Selleks piisab krohvimisest. Osadel põrandalaudadel on vist aaderdus. See on eriti väärtuslik. Praegu ei tea, kui palju aaderdust on säilinud ja kas see ikka kindlasti on aaderdus, aga kui on, siis saavad meie põrandalauad eriliselt edeva väljanägemise, kui nad seina panna. 

Appi! Ma sain just aru, et täna 23 aastat tagasi me siin kell 5 hommikul maandusime Anna ja Baaraga. Ja täna 3 aastat tagasi sündis väike Pihel. Selle pealt ma saan aru, kui väike Anna siis ikka tegelikult oli. Appiiii!